Kuidas tänapäeval ülikooli sisse saada?

Kuidas tänapäeval ülikooli sisse saada?

Räägin lähemalt koolide sisseastumisteskatsetest. Ja kuidas ma olin 1,5 õppeasutuses, kus ma üldse enam lõpuks viibida ei suutnud.

BFMist

2 aastat tagasi. Mäletan kuidas oli mul üks ainus suur unistus, saada sisse Balti filmi ja-meedia kooli.  Muidugi ei tahtnud,et see mu ainuke valik oleks. Teine valik oli reklaam ja imagoloogia. Kahjuks juhtus aga nii, et mõlemate katsed olid samal ajal ja kui ma küsisin, siis ei olnud ühte neist võimalik isegi teisel ajal mitte teha ja tuli valik teha. Balti filmi ja meedia kooli tahtsin ma juba vähemalt kuskil üheksandast klassist saadik ja siis sinna ma katseid tegema läksingi. Mõtlesin montaaži peale. Aga lõpuks otsustasin audiovisuaalset meediat proovida, kuna selle ala põld tundus laiem ja huvitavam. Mäletan, et kirjalik osa oli suhteliselt lihtne. Ja siis vestlus. Siis tuli alles tõeline põrgu. Kui tuju oli mul hea veel ukse taga siis sees enam nii lihtne ei olnud. Alustuseks..kuna see kool oli suhteliselt sellises kohas, kus minu kodu juurest buss sõitis 1 kord tunnis(mustamäele), siis jõudsin tõesti sinna vähemalt 50 minutit varem kohale. Aga ennäe ....kohapeal veel üks tsirkus lahti. Kuna kõik ajad olid üleläinud.. siis lükkus ka minu aeg tervelt 2 tundi edasi...(Said ukse taga veel närvi koguda) Osasi piinati sees küsimustega vähemalt pool tundi.. Osad tüdrukud tulid lihtsalt nuttes välja.. eneseau riivatud... Mäletan selgelt kuidas üks oli nii šokis, et lausus vaid „Ma ei taha seda mitte kunagi enam läbi elada..“ .. „Nad tegid mu tööd nii maha...“ Ja ka teised olid täitsa kurvad. Kui minu kord olin, olin täitsa enesekindel.. Ka küsiteljad ise.. need naised.. olid okei aga paar meest tahtsid tõesti täitsa maha teha. Olin väga korralikult end ette valmistanud. Fotoülesande jaoks olin laenanud sõbra kaamerat. Kahjuks sõber ei saand aru, et ma tahan tavalist peegelkaamerat ja tõi mulle mingi hiigaslikku monstrumi, kus tuli välgud raadiosaatjatega panna. Muidugi tunnistasin ka vestlusel, et jah mind aidati välkudega.. Aga mis sellest kui pildi idee ja fotode autoriks olin ma ise.. ja siis paluti mul sisu lahata...Pildi sisu.. Ma seletasin vähemalt 3 korda, ja ikka üks mees küsis ühte ja sama ja tundus, et too ei kipugi aru saama ja ütles veel enda arvamuse koguaeg lisaks. Ütlesin siis okei ja minu vestlus lõpes päris ruttu sellega. Ahjaa vahepeal olin oma youtubest rääkind ja videovaatamistest, tundus et miljon või paarmiljonit videovaatamist on nende arust tühine, kuna ma ise aint tegin montaaži mitte ei filminud. Nojah olgu siis mina „tüdruk“ see kes kõik otsast lõpuni ise ära teeb... Halloo okei, milleks siis ülikool loodud on? Et õppida, seda laa mis sind huvitab ju? Või ei ole nii või on hoopis nii et "Las mul olla siis hunnik tehtud töid, mida sinna kooli viia..." nagu nad soovisid. Mulle jäi selline mulje, et sinna kooli sissesaamiseks on vaja vaid hunnik kogemust, hulgim tehtud töid ja pärast gümnaasiumit kohe ei tasugi sisse astuda. Vaja on, et oleksid tuntud juba selles valdkonnas ja sul oleks hunnik kogemust. Pluss kõigeks on vajalik hea kaamera. Aga kust saab noor inimene kaamera, kui ta veel nii tasuval töökohal pole ja vanemad ei toeta?

Sisse ma muidugi ei saanud...Ma olin ausalt öeldes väga löödud ja kurb.... Ja kurb ka et ma ei saand reklaami ja imagoloogiasse katseid teha..Mis mul siis muud üle jäi.

EBSIST

Tegin siis TTÜsse ja EBSi majanduse ja ärikorralduse peale avaldused viimase päästepaadina. Asjalikud erialad.. ikka läheb vaja... TTÜs tundus kahtlane see, et mingi avalduse või asja eest oli vaja maksta mingi 60 euri või midagi... Mõtlesin et ahh, ei hakka vaeva nägema... kuigi punktid tõotasid mul sealt täitsa head... Siis ükspäev saingi kõne TTÜ poolt et „misasja kas te siis ei tulegi“... tol hetkel tundus EBSi võõrkeeled ja ärikorraldus natukene põnevam, spetsialiseerumissuunaga hotelli-ja konverentsikorraldus. Sinna jõudsin ma augustis... ja ausalt öeldes pabereid sinna viies oli täitsa normaalne tunne aga nii kui vestluseks läks lõi mul jala värisema. Mul lõi sisse kogu see tunne, mis BFMis oli olnud, see vestlus. Ma tõesti olin väga suure löögi sealt saanud ja ma kartsin seetõttu ka teiste koolide vestlusi. Mina, kes tegelt olen väga julge...ma tundsin kuidas ma sinna värisedes läksin uksest sisse.. Vastu võtsid mind ja mingit teist tüdrukut 2 blondi naisterahvast, tundusid täitsa okeid. Ja mis asja veel halvemaks mu jaoks tegi oli see, et teine tüdruk oli tohutult tark mu kõrval, lõpetanud kooli ka vist isegi hõbemedaliga... Ja vastamisõigus oli esimesena tal ja mul ei jäänudki omalt poolt midagi lisada... Mu hääl värises,.. Ma värisesin. Naised seal aga olid leebed ja võtsid rahulikult...Nad said aru, et olen närvis. Sain sinna kooli ka sisse. Hiljem sain aru, et ilmselt mind võeti oma heade eksamitulemuste pärast ja ka selle, et oli august ja neil ilmselt õppekohti jagus veel, nad tahtsid juurde võtta inimesi.

Sain sisse ka ja olin õnnelik, et lõpuks ometi olid armsad inimesed mind vastu võtnud ja olin õnnelik.Hiljem sain teada, et vestlusel need 2 naist on ühed karmimad õppejõud ebsis üldse. Üks neist, avaliku halduse õppejõud, teeb nii rasked eksamiküsimused, et pool kursust kukub läbi. (Isiklikult arvasin ka, et kui nii räägitakse et siis nii ongi, aga ületasin päris paljud 77 punktiga). Aga teine.. teine äriinglise keele õppejõud.. Tema tunnis tuli alati tähele panna. Muidugi sain palju targemaks aga päris 90-100 ei saand ma elusees seal tunnis oma kontrolltöid.. See jäi rohkem sellele tüdrukule, kes minuga vestlusel oli. Tundus asjalik kuid karm kool üldse. Tunnis oli meid nii vähe ja koguaeg tuli tähele panna.. Mul ei olnud midagi selle vastu, aga kohati tundus küll, et no misasja ma siia õppima tulin.. teemad riskikapitalist (ingl keeles) ? ? Kas midagi paremat pole pakkuda? Mida ma siin teen.. Vahin valgeid seinu ja mõtlen, et prooviks suvel uuesti uute kooli minna? Hmm.. Ei... Ma ju maksan ränka raha selle kooli eest. ..Aga kursus oli väike ja armas... KUNI hakkasime välja kukkuma. Ja meid jäi veel vähemaks.. Näiteks saksa keeles võtsime me 1 aastaga läbi 3 aasta materjali. Nii et need kes enne polnud saksa keelt õppind, neil polnud lootuski. Mina olin jube vähesel määral seda koolis õppinud... nii et ma teadsin ainult väheseid põhiasju,.. aga siiski nigel-nagel.. Aga siiski üllatasin õpetajat, et nii kui sain halva tulemuse...parandasin ma järgmist tööd tehes end vähemalt 20 punkti võrra... Aga raske oli kõigil.. Ma suutsin ja pingutasin...Üks kursavend hakkas ka läbi kukkuma, tegi veel viimases hädas tordi õpetajale aga sinnapaika ta jäigi..Ja nii langesid välja esimesed poisid. Siis pärast esimest aastat aga ka nii mõnedki teised ja teine aasta vaatas mulle vastu kuskil viis tuttavat nägu... Teised ei suutnud üle vägikaika ronida... Ka ise pääsesin napilt.. Mul tuli tegelt 10 eksamit teha ühe ja poole nädalaga...sest tahtsin suveks ära sõita juba mai lõpus. Muidugi õppisin niipalju, et paratamatult juhtus mul selline asi, et panin oma eksamimaterjalid kogemata küünlavalgel lõõgastudes põlema.Õnneks midagi tõsist ei juhtunud, ainuüksi see et ühte õppematerjali põles hiigaslik auk.

Olin suve USAS veetnud ja kaugenenud kõigest. Algas Ebsi teine aasta ja tunne oli okei, aga siis sisenesid juba sellised ained, mida ma kuulda ega näha ei tahtnud. Saksa keel teine aasta oli jube karm. Õpetaja pidevalt tujust ära ja keegi ei julgenud tunnis kaasa rääkida.. meid oli alati 4 või 5... ja kõik vaatasid oma vihikusse ja kartsid..keegi ei julgenud pead tõsta..või silma vaadata... See oli lihtsalt nii hirmus...Mina ei nautind üldse seda. Siis oli veel hispaania keel...See oli vahvam kui saksa.. Ka saksa õpetaja kirus et see hispaania mutt võtab teid mult koguaeg ära! Ja siis oli pahane, et miks me nii halvad tööd teeme... et tema peab kodus konjakit ja balderjani sisse endale ajama.. Aga päris raske ikka oli kui mõni päev algas ingliskeelse loenguga, edasi tuli hispaania keel ja siis saksa keel. Loomulikult oli peas kõik juba sassi läinud.

Aga hispaania keele loengus oli üks lahedamaid õpetajaid... Tema tunnis tuli kaasa rääkida..sai kaasa rääkida...JA kõik oli lõbus, lisaks käis mingisugune mate (argentiinas joodav popp ja kange tee) ringi tunni ajal,mis minu meelest maitses nagu puukoor, aga mõnele meeldis. See õpetaja ise kujutas ette et ta on hispaaniast ja ühe harjutuse käigus saime endale kõik hispaaniakeelsed nimed,mis oli vahva. Mina olin Rosa ... ainsana sain ka perekonnanime „Rosa Salvaje“ mis tõlkes tähendab metsikut roosi. Hiljem tundus mulle, et ta mu õiget nime ei mäletanudki..Võibolla siiski mäletas, kui ta meie teste ja kontrollöid tegi. Hispaania keele eksam oli ikka uskumatult pikk esimese korra kohta. See oli küll mingi 14 lehekülge, kui ma nüüd ei liialda.. Nagu kolm osa oli ...Uhh Aga tulemused jube keskpärased...siis mulle tundus, et ma never never ei saa järgmine aasta paremaks... vaid hoopis nibin nabin halvemaks..sest kõik läheb keerulisemaks...Ei saa neid A-sid ega B-sid kuskilt. KA kõige targemad mitte.
Ja ka saksa keel muutus raskelt ja mittetalutavaks õppejõu suhtumise pärast... Mul oli tuju juba ära läinud seal koolis käia.

Väga veider oli ka inglisekeele grammatika, kus õppejõud pidas end tõepoolest ikka eriti tähtsaks. Õpetas meile kuskil kolmanda klassi inglise keele grammatikat ja seal tunnis oli nii halb õhkkond, et oleks tahtnud parem tühjas ruumis istuda ja seina vahtida, see oleks ka meeldivam olnud, kui teda kuulata. Tegu oli tobeda ja ebavajaliku täiteainega ja õppejõud ajas tunnis üldse mingit häma või jumal teab mida, lihtsaid asju selgitas läbi ma ei tea kui keeruliste fraaside.. Ja palun pese end või ära palun ole oma kõhu ja tagumikuga mu laua vahel kinni, ma ei pea su tissi nägema nii lähedalt ja vaatama kuidas sa higi pühid oma nina alt. See on rõve. Ta ei meeldinud mitte kui kellegile meie kursuselt. Tunne oli vastastikune. Järgmine aasta väitis ta, et ei taha meie kursust enam võtta või ta lahkub EBSist. Siis meile pandi üks iirli tädi grammatikat andma. Hm. PArem kui eelmine. Aga palun, mis auga te võtate endale selle au, et õpetada lihtsaid asju jube keeruliselt, see ongi nagu brainwash  või mindf*ck.

Ka financial accountingul oli jube kriiskava häälega õppejõud, kes andis 3 tundi kehva raamatupidamist. Võisin teda vaadata ja kuulata kuskil 3 tundi aga aru ma ei saanud mitte kui midagi. See tegi jube kurvaks. Samas ka kuulsin kuidas ta pidavat meid taga rääkima , „Et oh see bbl kursus on ikka tohutult jube,ajab mul pea valutama, nad ei tea midagi, nad on nii lollid“.  Üldse ebsis õpetajate tagarääkimised on tohutult nõmedad.. Ükskord kooli sööklas olles (Ülikooli ja gümnaasiumi söökla on ühine)...kuulsime kuidas gümnaasiumi õpetajad räägivad „einoh mina ikka kasutasin hindamisel onupojapoliitikat..“ No appi ? Te räägite tõesti sellest nii avalikult..? KUST TE TULETE? MIKS TEID PALGATI? Kas ebs on see kus pannakse need õpetajd, kellel kuskile mujale minna ei ole? 

Ja mis mu kursakaaslastesse puutub, siis lõpuks ma mõistsin, et mul on ainult üks kursaõde kellega saab normaalselt suhelda, kes ei ole üks neist kes on VIIMSIST või paneb sulle niisama ülbet teksti näkku. Osad olid must nagunii maha jäänud ja nendega väga enam kokku ei puutund, aga need kes alles olid olid süna ennast täis. Just need, keda olin enda sõbraks pidanud. Ühel päeval financial accountingu tunnis... tegime rühmatööd ja ma olen alati üritanud abiks olla kas arvuti või kasvõi kirjutamise või raamatuga...(kuna teised ei viitsi neid kaasas tassida) ja üritanud mõista ja kaasa rääkida (muidugi tehakse nägu nagu ma poleks midagi öelnud ja ignoreeritakse) ja siis esimene kord pandi mu nimi ikka kirja,,,teine kord...enam mitte..: „öeldi et tee ise ja üksi...sa ei tee ju midagi..“ Ma tean, et ma räägin vähem tõesti, ja ka teised grupiliikmed ei mõista ja räägivad vähe aga mina olen see kes neid häirib.. hea küll... Läksin keset tundi pisarad silmis lihtsalt koju ära... Keegi ei seletanud mulle tõesti ja ükskõik kuidas... ma ka ei proovind mõista ei julgend ma palju küsida ka, alati sai mingi vastuse et „kuidas sa siis ei tea??“ Hästi nõme suhtumine oli ja see murdis mind seesmiselt, mis seal koolis toimus. Ma nagu ei tahtnud seal koolis justkui käia enam... Kuidas mind siis niiviisi oli grupist välja söödud, kui ma alati olin teistes tundides olnud see kes teiste eest vahel suurema töö ära tegi, grupi esitlustel saadeti ikka ja jälle mind üksi klassiette töid tutvustama, sest teised lihtsalt kartsid. Mul tekkis veel suurem soov sealt koolist ära saada... ja oma südamelähedamat asja tegema... Valuga hakkaksin jälle joonistama ja maalima... Mul oli tunne, et mu kursuselt oli jäänud mulle vaid üks sõbranna. Ka eraelus läks halvasti.. Poiss kellega olin kuid käinud otsustas minuga enam mitte suhelda, kuna oli leidnud uue tüdruku ja kuidas mul läheb polnud tema asi...  (ma tõesti nutan kõike seda kirjutades..) Seepolekski nii hull olnud, kui tegu oleks vaid ühe halva asjaga..aga kogu mu elu..kogu kompott oli halvaks läinud...

Ühel päeval üks tuttav kutsus mind... võttele... Ja siis ma sain aru... mille olin alla andnud... Ma olin nende Bfmi inimestega... nad olid tõesti teist klassi kui ebsi inimesed. Ebsis on inimesed kurjast vaimust vaevatud..nii õpilased kui õppejõud...Bfmis aga õpilased on nagu toreduse tipust pärit. Ja järgmine päev esbi loengutesse tagasi maapeale minnes olin sellises seisus, nagu oleks taevast otse jälle põrgus... See piinas ja piinas mind... Ma olin seal kurb. Ma olin ka kurb, et mul polnud enam poissi, kes mulle tähelepanu ja armastust jagas ja nüüd seda teisele jagas. Siis tulid aga jõulud... umbes sel ajal suri ka mu vanaema... Ma olin siis viimse piirini endast välja löödud.... Ma võtsin rahustid ja unerohtu...ma nutsin kõige pärast...ma olin segaduses ja ärevil... ma proovisin end kokku võtta.. ma ei tahtnud enam ühtki halba asja. Kohtasin uusi inimesi, käisin pidudel  ja elasin.. Aga ei, ma olin seest surnud ja lasin kõigest lahti. Uutest inimestest, ma ei tahtnud neid oma ellu. Ma olin psühholoogiliselt korrast ära...Ma lasin ka koolist lahti, vahet pole mida teised arvavad. Jah ka mina arvasin neist imelikult, kes kooli pooleli jätavad pärast suure õppemaksu tasumist. Andke andeks, et olin üks neist. Käisin ju ülikooli kõrvalt õhtul tööl ka.. Muidugi seal saadi mu katkiolekust aru. Kliendid polnud sellist kuivand oksa varem näinudki ja ei osanud midagi öelda.. Osad tundsid kaasa ja lootsid, et asi paremaks läheb. Ma ei teadnud mida peale hakata, vaid töötasin ka oma sünnipäeval, ma tundsin et mul pole kedagi ega midagi. Väga armas oli, kui üks klient tõi mulle kimbu punaseid roose sellel päeval. Hiljem tegin väikse klubitiiru, aga siis klubis lõi lampi ärevushäire sisse. See on üks ütlemata halb asi. Sel ajal olen ma selline inimene, keda ma ise ei tunne. Täiesti teine. Seda on kohutav üle elada. Peas on kindel tunne, et kogu maailm on kokku varisenud. Lampi tekib hirmus õhupuudus, hirm, tohutu hingeldamine,südamepekslemine, ja tahe nutta,värinad, tahe omal juukseid välja kiskuda, silmad klaasistuvad ja äkki ei saa mitte midagi enam aru, tunne on et kõik on väga valesti, mingid flashpildid sõidavad ees ja ainuke asi mis peas on, et tahaks koju. Õnneks koju ma ka sain. See selleks.

Ma ei tahtnud enam rohkem surra. Hüvasti ebs ja selle inimesed.Aeg alustada uue unistusega..või vana tagasivõtta... Et mitte oma sõprade arvamusest olla mõjutatud läksin psühholoog/nõustaja juurde, kes mu otsust igati toetas..

Tahtsin Bfmi uut ringi proovida, seekordne võimalus oli filmisuunale tasuta. (audiovisuualse 2000 semester oleks mulle liiga kalliks jäänud) Ma võtsin ette kõik, mist teha annab... Ma käisin võtetel..ma läksin veel ja veelkord kaadriette nii taustanäiteljaks kui kelleks iganes...lõpuks sai mu kätte suurem roll... mis mu elu muutis... Armukolmnurk, kus pääses ka päriselus armastus võidule. Võib olla see oligi nii määratud minema. Et leian eriala asemel hoopis midagi muud, aga paremat. Armusin kõige heasüdamlikumasse mehesse üldse ja kõik oli vastastikune.

Update : Minu lennul lõpetas EBSi võõrkeelte ja ärikorralduse eriala 4 tüdrukut. Teised võtsid kas paberid välja või muutsid EBSis oma õpingukava ja asusid ETTEVÕTLUST õppima, kus ootas neid aga hulga parem ja meeldivam seltskond ja kursusekaaslased, parem ja lihtsam õpe ning rohkem rahvast ja lõpetajaid. 

BFMi uuest katsest

Kandideerisin produtsendi suundale. Seal siis tuli kirjutada essee ühel teemal. Sain hakkama(kirjutasin 3 lk teemal „miks just film“) ja pääsesin katsetele koos 22 teise inimesega. Seal esimese asjana tuli veel filmi vaadata ja analüüs kirjutada... Täispikk film ja analüüs tuli kirjutada veel omajagu 3 lk. Ka lihtne. Sellele lisaks ka filmiprojekt 3 lk. Lisaks tehti mingi silmaringitest...Pääsesin veel edasi vestluselegi, kuhu kutsuti 16 inimest. Kahjuks oli kohti vaid 5 ja jäin lõplikust valikust välja. Aga ILMSELGE..On inimesi, kellel on rohkem kogemusi..kes on endiselt teinud rohkem kui ma ise.... Aga seekordne vestlus oli päris okei. Silmaringi testi vastused (heliloojate,kuntsnikute,filmide vms kohta) üllatasid neid kuna ühe lehe peal suutsin ära märkida vaid 13 inimest 26st.. (no tõesti ma ei istu kodus ja ei vaata neid „viimne reliikvia“ ja „kevade“ taolisi filmide tegijate nimesid päevast päeva“ vaid mul on ka ju omad hobid ja trennid, ma ei viitsi mingit ekraani koguaeg kodus passida ja nimesed meelde jätta). Aga vähemalt ei tehtud mind seekord maha, vaid mainiti et „montaaži ei tahtnud minna?“ No minu silmis on see liiga istuv ja sobib meestele rohkem.Ütlesin et see pigem meeste pärusmaa.Produktsioon on tõesti naistele kohane. Seda tõestas ka 95 % koosnev komisjon. Ma tundusin neile täitsa hea, aga küsiti mis mu nõrk koht on (kuna mulle meenus ebsi financial accounting) siis vastasin et raamatupidamises tahaks tugevam olla, kuna seda läheb vaja. No ausalt.

Peaks vist mainima ka et bfm on kloostrikool, 2 aastat ei saa erialast tööd teha. Seega bye.bye. Mina proovisin ja andsin endast kõik. Aga ega filmimaailm minust lahti ei lasknud. Tänu oma paljudel võtetel osalemisega, saan tegeleda oma huvialaga edasi koos teiste inimestega J Parasjagu teeme ühingut.

EKAST

Proovisin ka EKA fotograafiassse. No seal sai nalja. Kuna mu sõbrannad arvavad, et ma EKA jaoks liiga „tibi“ välimusega, ehk ilusam kui enamus tüdrukuid, arvasid, et seal naerdakse mind kohe välja. No see selleks. Eks ma siis panin ka endale pruunid püksid jalga ja kunstipildiga t särgi ja turukoti õlale. Punusin oma tumedad pikad juuksed patsi ja meiki ma suvel nagunii ei kasuta,läksin nagu läksin. Kohale jõudes nad ootasid mind avasüli. Vetslus läks ladusalt ja ilma mõttepausidetta. Portfooliot vaadates mingi tüdruk krimpsutas aga nina ja ütles et „Nii melodramaatilised pildid.“ Teised aga küsitlesid. Ja kui hakkasin hobisid nimetama siis tõin välja kõik näitlemise ja filminduse ja värgid ja tantsu siis hakati tantsukohaseid küsimusi laduma. Üks fotograafia tähtsatest õpejõududest, üks mees aint küsisgi mul selle kohta, et kus sa tantsid ja mida ma tantsin,mis mu lemmik tantsufilmid on ja miks ma siis koreograafiasse ei lähe`?  No missassja. Ma tulin siia ju fotograafiasse, kurt oled või? Ütlesin tegelikult selle peale, et see ei ole mu jaoks see mida ma teha tahaksin, see on siiski rohkem hobi. Aga aru nad ei saanud. Ühesõnaga siis, et kui ma mingisse erialasse tahan minna peab peab mul ainult üks hobi olema või ??? Andke andeks et ma tegelen a.)fotograafiaga b.)filmindusega c.)näitlemisega e.)tantsimisega... ja vabal ajal joonistan või maalin... ee rulluistutan..sõidan ratast... ja valdan veel vähemalt kolme võõrkeelt! Ja mind ei taheta kuskile, sest mul on liiga palju eeldusi et olla hoopis kolmandas valdkonnas edukas. Kuulge õppejõud!! Ma tean ise ka ju, mis mu südamesoov on.
Ekaga oli kõik ja edasi ma ei pääsend. See polnd nii oluline ka õnneks

POLÜTEHNIKUMIST

Tegin sinna fotograafiasse ka katsed. Kõigepealt eeldas see testi, kus olid siis umbes 6 klassi mata, veidi keemiat ja füsa. Kuna mu terve nädal oli katseid täis ja veidi närviline siis võtsin enne testi ja vestluse päeva unerohtu (kuna mu ärevuse tõttu on vahel võimatu normaalselt magada) ja siis kella üheks vedasin end polutehnikumi, et testi teha. Hakkasin kuskil 12 hommik liikuma ja oh juudas.. olin teist korda elus unerohtu võtnud ja tunne oli selline et jään trolli peale kõndides või trollis või testi ajal magama... väga uimane oli olla... Aga kui test anti kätte ärkasin natukene üles.. Ja tegelukult oli test vägagi lihtne ja olin rõõmus. Ainult et peast arvutamine ja lõpus lugesin mingid lambad kuskilt valesti. JA siis vestlus. Istusin trepi peal ja ootasin. Naljaks tunne oli. Sealt olid kõik gümnaasiumist välja äsja tulnud. Noored ja kogenematud. Uks oli lahti kui vesteldi. Nii, et palun mine ja kuula.. Minu ees olid 2 tüdrukut, kuulsin kuidas üks seletab ja seletab. Ma olin hämmingus, et jessake, mis seal siis niipalju tahetakse teada. Teise vestluse puhul liikusin uksele lähemale ja kuulsin kuidas järgmist neidu piinati mingi majanduse küsimusega. Siis oli minu kord. Läksin uksest sisse ja tutvustasin ennast ja küsisin et kes nad on ja ütlesin et väga meeldiv. Hakkasin ise majandusest ja fotograafaist rääkima ja lõin portfoolio letti. Algus olid nad skeptilised.. ja palusid ühest pildist rääkida. Kui mainisin, juba säri ja avaaegasid olid nad hämmingus, et ahoooii see piff teab ka midagi rohkemat. Siis hakkasin aga välkudest rääkima.Mees ja naine vestlusel olid positiivsed. Ja pildipealkirjadest (vabandasin, et mu piltidel pealkirjad“ ..sellepeale aga öeldi „aga väga hea ju, see ongi oluline, tundub et see ala sobib sulle.“ Lisaks mingile asjale segasin vahele ja vabandasin uuesti, siis vanamees pingil ütles,et „no aga hea et segad, mõni ei tee suudki lahti.“ Siis nad said aru, et ma ka vähe kogenum ja targem et mis ma varem teind paar aastat. Seletasin siis ja mainisin et vanaisa tegeles fotograafiaga ja isa kunstiga, aga tema mind üles ei kasvatanud. Enamus aja fotograafiat ise õppind ja ka ntx videomontaaži. Rääkisin, et fotode töötlemisel kasutan umbes viite erinevat programmi. Panin nad inimestega võrdlusesse, et nagu osad inimesedki, on osad programmid mõnes asjas paremad. Ja üleüldiselt meeldib mulle inimesi pildistada.Nende emotsioone. Igastahes ma ütleks, et polütehnikumis suhtuti minusse kui inimesse. Mind ei tehtud maha, mind ei saadetud mujale. Mulle öeldi, et mulle sobib see koht kuhu tulin.

TLÜ / REKLAAM JA IMAGOLOOGIA

Tallinna Ülikool suutis mind närvi ajada sellega, et järsku olid kõik pääsuteed lahti inimestel, kelle eesti keele eksam oli olnud 90-100 ja nad olid automaatselt sisse saanud ja kõik 36 õppekohta olid täidetud. Tänu sellele loodi 20 kohta juurde. Mina, kelle eesti keele tulemus oli 88, pidin selle nimel 200 lk raamatu läbi lugema ja ikka kohale minema J ja essee kirjutama. Sain hakkama ja pääsesin vestlusele,sest kirjutada ma ju oskan. Vestlusest olen palju erinevaid asju kuulnud. Et no mida see Linnar siis teha palub. Olin kuulnud kuidas ta küsib umbes et „aga miks sul täna see kaelakee on?“ või siis palub kellegil midagi solvavat kellegi teise kohta esitleda. Olin just BFMI vestluselt tulnud ja ..võtsin istekoha siis linnari ukse taga. Kõik inimesed tulid jube imelike nägudega välja, üks tüdruk oli olnud et „ma pidin terve aeg hitlerist ja stalinist rääkima“, teine aga „ma rääkisin elekrtrist talle“ ja kolmas „Ma pidin eesti jäätiseturgu kirjeldama aga ilgelt õudne vestlus oli, lähen teen kohe ühe suitsu selle peale".

Ma ise läksin sisse rääkisin kõik otse välja, mis ma vahepeal tegin ja mis mu huvid on. Lisaks küsiti, et mis on aine, mida ma tahaksin õppekavast kõige rohkem õppida, siis „reklaamikorraldus“ ma ei julgenud vastata, kuna äkki see on liiga tavaline. Siis vastasin karakterpsühholoogia ajades selle mõjutuspsühholoogiaga sassi. Oih. Seepeale küsiti, et aga miks sa siis psühholoogiat õppima ei lähe. No veel targemaks „kuule ma ei tulnud siia mingiks psühholoogiks, mind huvitab see mis reklaamipsühholoogias kasutatakse.“ Ja kui huvidest rääkisin. Haarati taas sõnast.  Ee filmindus montaaz ? „Meil on selleks Balti filmi ja meedia kool“ „näita meile oma youtube ette.Palun näita mõni video. „ OK .Näitasin mingit armast, kohe küsiti, et mis selle mõte on. Ütlesin, et noh meelelahutus.

Ja plakatikireldus...Nike reklaam, "mis sa öelda oskad.?"

Ee  (no tegelt midagi, suur lahmakas plakat tossust, kus on suur tekst kõrval, et tähelepanu võita.) „ei tegelt see näeb välja nagu Õhtuleht sealt vasakult. Paremal pool on lihtsalt suur pilt aga jah vasakul on suur kiri punasel taustal. Ju siis Õhtuleht sai reklaami." Sidusin kogu asja veel Linnari Reklaamikunsti raamatu ühe teemaga.
 Lisaks seda teksti on liiga palju, ma ei jõuaks seda mööda sõites läbi lugeda vaid sõidaks kraavi, kui jõuaks.

Aitäh, mu vastusega jäädi rahule. (Ilmselt sp, et oskasin Linnari raamatuga seostada seda)

Välja minnes oli natukene paha tunne, et mul nii normaalne vestlus oli ja ma suudan ikka närvi minna ja muust ooperist jahuda. Aga muidugi oli mul hea meel, et ma ei riietunud nagu see tüdruk, kes oli natukene enne mind... Lühikesed püksid ja... bokserid või ? Kuule neiu.. sa oled tore ja palav on ja ma tahaks sind kursakaaslaseks aga kas sa tõesti keerasid sellega oma võimaluse tuksi? Tuleb silmas pidada mis on eetiline ja mis mitte.

BTW : Mida edevam oled, mida edevam su jutt - seda enam oled oodatud reklaami ja imagoloogia alale. Ennast peab oskama müüa!

 (EBSist saadud ettevõtluse õppetaja nõu kuidas riietuda vestlusel) **Kandke sinist värvi riideid nt sinist jakki, see on edu värv ja jätab targa mulje. Kollast või oranzi ei soovitata, siis tahate liiga palju tähelepanu. Valge ja hall jätab teist igava hiire mulje ja punane on ka sobimatu ja roheline jätab mulje nagu tahaksite kedagi maha rahustada. Üldiselt nagu ka Anu Saagim on öelnud, et oranz on kopajuhtidele ja roheline kontrolöridele. Ja roosa jääb siis beibedele. Aga püksid või seelik pange vähemalt põlveni vestlustel. Tegelt ega see särgivärv nii oluline polegi reklaami vestlusel, olge lahedad ja tundke end mugavalt.  Ma isegi kirjutasin endale MS Wordi võimalikud küsimused ja et kuidas ma vastaks. Paraku, aga neid alati ei tule. Tuleb vaid jääda rahulikuks ja iseendaks, kindlaks. JA võtke rahulikult. Mõelge oma küsimused läbi.**

Muidugi närvitsesin end lolliks! Tulemusi oodates. 65 on vaja, aga sellest vahel ei piisa, kui listi ei mahu, siis tahad-lähed ja maksad neile ainepunktide eest. Nonii 72 punkti. Kas pääsesin ? - EI!!!!!!, ma asun kohal 66, ja 56 asemel oli 64 sisse võetud nii et tere tore... Äkki kukub 2 ära ja saan ise 64 kohale.. Kukkusingi.. ei mingit muutust ja siis... oleks vaja 56ndale kukkuda ? Olen kohal 57 ja...järgmine päev vaatab mind vastu selline seis „kohal 45 vastuvõetud“ ja sealt edasi ei pääsendki rohkem. Wohoo sees. Ja ma kinnitasin koheselt oma õppima tuleku. Jehuuu. Lõpuks ometi, ma saan normaalsesse ülikooli ja erialale, mis mind huvitab. Ja niipalju kui ma oma trennikaaslase käest küsisin, siis esimene aasta pidi reklaamis chill olema, teine aasta saab nalja kui Linnar ka on. Seletab, kuidas ta kursusele ainult ilusaid poisse on valind ja kukutab inimesi mõnuga läbi. Nagu näiteks „Anna tule sisse, räägi mulle mis see asi on, et siin juba 4 inimest ei tea...“ Anna naerab ja vastab „No eks ma ole siis viies.."ja keerab otsa ukse poole.

Ma usun, et lõbus õppimine tuleb. Küllaltki läbi tule ja vee käidud. Lisaks ei läinud EBSis oldud aeg väga aia taha, sain küll paari keele võrra targemaks ja majandusest ja ärist jagan natukene ka.Aga seal ei olnud minu inimesed, ega see eriala polnud mulle. Reklaamkõlab juba paremini.