Ilma konksuta hääletamine

Seda lugu lugedes võib tekkida mulje, et kuskil on selles loos konks, kuna see lugu ise on ilus kui muinasjutt. Puudub halb lõpp, on vaid õnnelik juhus, mis tõesti võib harva juhtuda. Ja ma tõesti olen tänulik sellele autojuhile, kes suutis minu ja mu sõbranna päeva mitu korda ilusamaks muuta. Harva juhtub see, et võhivõõras otsustab mitte ühe vaid nii mõnegi heateo korda saata kahele suvalisele tüdrukule ilma mingi tagamõtteta.

Ühelpäeval otsustasime sõbrannaga Pärnu hääletada. Valisime selleks esmaspäeva hommiku, päris viisakas päev iseenesest, et turvaliselt hääletada. Mu sõbranna Liisu jaoks oli see hääletamise esimene kord ja ta kartis. Liisu sõbranna Karoliina pidi ka tulema, aga jäi paraku tulemata. Karoliinal oli halb kogemus õhtuse hääletamisega olnud ja too kartis veelrohkem kui Liisu. Aga kui Liisu nägi, et mul julgust küll, ei kartnud ta enam sugugi.

Olime siis mingi 5-7 minutit seisnud Pärnu mnt Laagri külje all ja siis jäi esimene auto seisma, tema aga paraku Pärnu ei läinud, temaga saime 20 km edasi. Tore vana oli, kuulas vist mingit ooperit ja pool autot oli mingeid remondiasju täis. Pani meid norm kohas maha ja siis jäime uut autot hääletama. Seal 20 km edasi tundus, et liigub palju vähem autosid. Aga ka seal, 3-5 minutilist ootamist jäi järsku üks uhkemat klassi mersu seisma. Sõbranna vaatab mind sellise näoga,et „tegelt ka?“ Samas nagu ülitore, teisets küljest kahtlane.Tundus juba, et oi esimesed maffia vennad, aga teisest küljest .. ee esmaspäeva hommik on. Vastu vaatas välismaamees, küsisin Pärnu, tema vastas „Okay“ ja istusime  autosse. Auto oli seest ka uskumatult ilus. Must mercedes,puhas.... ja igatpidi automaatne.Mõtlesin, et sulatan siis selle jää ja küsin kus ta pärit on. Ütles et Iisraelist ja, et tegeleb Eestis oma äriga. Elab neljandat aastat siin. Natukese aja pärast küsisin siis et mis äri (mõeldes et ega iga äriga sellist mersut ei saa). Siis ta rääkis, et tegeleb teemantiäriga. Muidugi see on ju päris kallis äri iseenesest. Ta olevat ka soomes ja mujal äri teinud, kuid talle väga ei meeldi neis kohtades äri ajada, kus majandus on halb. Andis oma visiitkaardi ja tundus viisakas.See oli nagu pluss, et visiitkaardi andis.

Siis mõne aja pärast ta küsis, et ega me pahaks ei pane, kui ta peatub ja kohvi võtab. Mõtlesime sõbrannaga, et loomulikult ei pane me pahaks ja mõtlesime seni et, jääme autosse, aga mees meid autosse ei jätnud. Jätsime oma kotid autosse,läksime temaga Statoli kaasa ja ütles, et kuulge võtke ise ka endale midagi juua ja võtke süüa. „Don’t be shy“. Okei me siis võtsime paar jooki ja ma võtsin paar väikest saiakest. Autos ma saiakest küll süüa ei julgenud, see oli nii puhas auto lihtsalt, vaid panin saiakesed kotti ära, pärast ehk rannas saab süüa. Päris hea..mul oligi poest jäänd läbi käimata. Me mõlemad jäime Liisuga oma bussidest maha ja poodi tõesti ei jõudnud ka.

Siis rääkisime sellele Iisraeli mehele, kelle nimi oli Eli, et lähme Pärnu randa ja et õhtul tahame tagasi minna. Selle peale ütles ta et „oh Maybe we’ll meet again then.“ Ta ise ka pidi õhtul tagasi sõitma. Ma ei jätnud juhust kasutamata ja mõtlesin, et ta võiks meile oma numbri anda ja vastupidi. Mõeldud tehtud.
Muidugi äratas kahtlust, et miks ta nii hea on meie vastu. See on nii ebatavaline ju. Aga teisest küljest teise kultuuri inimesed ongi ju teistsugused! Liisu küsis, et vaata kas tal abielusõrmus on. Ma ei näinud, et oleks. Aga natukene oli küll kahtlane, aga teisest küljest, kui ta jagab oma visiitkaarti ja tegeleb teemantitega, siis on loogiline, et tal mingit kahtlast äri kõvale ei lähe vaja, et toime tulla, see on ju piisavalt suure sissetulekuga.Ja mingi pervert ta ka ei tundunud. Osad välismaalased ongi sõbralikumad kui eestlased, seda tean ma omast käest olles hostelis pool aastat töödanud.

Siis mingi hetk jõudsime juba Pärnusse ja mees küsis,et kas me oleme näljased? Et siin on McDonalds. Ütlesin algus , et no tegelt mu sõbrannna siin ei söö rämpstoitu. Mees üles, et no las ta võtab salati siis või et puhkuse puhul võib ta ju võtta junkfoodi ka. Siis mõtlesime aga ümber ja ikka läksime McDonaldsi poole. Pole paha kui ta mingid burgerid meile võtab. Läksime siis autost välja ja mõtlesin, et noh jee kolmekesi mäkki nagu Statoliligi. Aga ei ... minu üllatuseks surub mees mulle 50 eurot pihku ja ütles ingl keeles „Võtke mida tahate, mulle tooge üks Big Mac Coca-Colaga“. Tellisin siis meile kolmele 12 euro eest eined. Siis Liisu läks vetsu, jäin sinna tellimust ootama ja mõtlesin, et ahh võtan McFlurry ka endale ja läksime õue sööma. Siis Eli küsis, et miks Liisu jäätist ei võtnud. Liisu ütes, et oli wcs kui ma tellisin. Siis jalutas Eli ise sinna ja võttis Liisule ka McFlurry.Läksin siis ise vahepeal vetsu ja Liisu jäi Eliga jutustama. Tulin tagasi ja Liisu jutustas mulle, et ta küsis Eli käest et miks ta meie vastu nii hea on? Siis ta oli Liisule öelnud, et ta ema õpetas, et tuleb olla teiste vastu hea ja siis tuleb see hea ringiga tagasi. Lisaks oli ta Liisule oma ema pilti näidanud, öeldes et Liisu näeb natukene nagu ta ema välja noorena. Selle peale ta naeris. Seega Liisu ütles mulle, et kõik on turvaline, et ta ju kontrollis.

Ja siis läksime tagasi autosse. „Kuhu te soovite?“ Liisu: „To the beach“. Ega Eli väga täpselt linna ei teadnud, aga siltide järgi leidis ranna ülesse ja pani meid seal maha. Pärnus oli nii soe, justkui troopika. Eli andis meile veel kaks Eviani pudelit, mille ta Statolist oli meile ostnud kaasa. Ma ei pand tähelegi, kui ta need andis, vaatasin eksleva pilguga ringi mööda rannaäärt. Siis liikusime autost eemale ja vaatasime, et too tüüp jäi seisma ja ei lahkunud kohe. Naersime, et noh nüüd on kotis lutikad ja õhtuks oleme me Männiku karjääris laipadena või kes seda teab kus me mahamüüduna lõpetame. Vähemalt sai luksusautoga kohale ja see tundus nii uskumatu, et võibolla saame ka sellega tagasi. Ega ma pole kunagi olnud suur fänn luksusautodele, mul endal kahjuks pole autot(kuigi load on) ja kui oleks mul auto, siis ma lepiks mõne väiksema variandiga nagu nt peugeot 307ga, mulle ju pole palju vaja. Aga paraku on nii läinud, et ka koht, kus ma töötan, viib ülemus mu oma porchega koju või siis kasutan kojusaamiseks lepinguga taksot. Ka minu ülemus pole mingi pervert vaid tore inimene. Kuid siiski tulles tagasi autode juurde, on vahel tore, kui saab endale sellist luksust lubada ja veel koos autojuhiga. JA ka Eli oli väga korralik autojuht, ei ületanud kiirust ja sõitis nii nagu peab.

Olime siis Pärnu rannas Liisuga, liiv oli kuum ja vesi oli meeletult soe, kõht oli jubedalt täis, nii et võiks ranna kerra magama jääda, kohati oli tunne et ei jaksagi vette minna, siis aga tuli end ikka kätte võtta ja ujuda kaa ikka. Liisu rentis rannatooli ja suutis sinna loomulikult ka magama jääda kõhuli, sain veest tulles teda ehmatada. Aga kui umbes kuue aeg Liisult tool ära võeti (tööpäev oli toolirentijatel läbi), siis ei viitsind Liisu enam rannas olla vaid läksime Pärnu peale jalutama ja tegime mõned pildid. Pärnu tundub nii mõnus ja hubane linn. Igakord kui seal suvel olen, tekib tunne, et siia jääkski. Ideaalne koht suve nautimiseks.. Käisme Port arturis ka, see Port artur I, mis koosneb kolmest osast. Selline tunne oli nagu Soomes oleks olnud, mulle kui Tallinnlasele harjumatu, kuna poed suletakse seal juba kell kaheksa. Toidupood oli õnneks kümneni lahti, nii et ostsin endale oma lemmiku Creme Brulee jäätise ja Limpa mahlajäätise. Ja siis kui õues olime, helistas Eli. Ütlesime, et oleme Port Arturi juures. Kahjuks ta ei teadnud, mis see on ja küsis mingit aadressi, saatsime siis sõnumiga. Ühte aadressi ta gps ei võtnud ja ei võtnud ka teist. Siis ütles ta, et pole hullu, et ta sõidab natukene Pärnus ringi ja otsib meid üles. Ootasime siis seal samas musta mersut. Vaatasime, et nägime mingit musta mersut ühe juhiga, aga kohe sugugi ei mäletand mis võis Eli numbrimärk olla, äärepealt oleks valesse mersusse kõndinud, õnneks ikka enne taipasime, et oli see ei ole õige. Ja mingi aeg saabusgi Eli. Seekord oli tal mingi suur maal autos,mille ta Riiast oli kaasa toonud(käis seal ärikohtumisel ja keegi palus tal selle ka võtta) ja me Liisuga ei saanud enam taga kõrvuti istuda, vaid Liisu istus ette. Eli küsis,et kuidas meie päev oli ja küsisin vastu,et kuidas Riias oli. Ta ütles, et noh ikka business, et ta tegelt oleks ka õlu ja šašlõkki jäänd nautima. Ütlesin, et vabandust, et me ei tahtnud seda lõbu sinult ära võtta. Ta ütles, et pole midagi, et ma ju lubasin teile. Ja ka Riias selgitas ta sõbrale, et ta lubas kahele tüdrukule järgi minna ja täitis oma lubaduse. Teepeal sai veel juttu räägitud. Ja enne muidugi, ta küsis, et kas tahame jäätist? (no püha müristus ma olin juba 3 jäätist see päev ära söönud) Siis Liisu ütles et muidugi tahab, ja  läksime uuesti McDonaldsisse, seekord Drive-in’i ja tellisime 3 McFlurryt Daimiga. 30+ kraadi ja puhkuse puhul tohib eks.!

Autos siis tuli kuidagi kino jutuks ja Eli rääkis meile loo, kuidas ta Solarise kinno oli ükskord läinud. Ta ütles et ühele seansile oli vaid 3 vaba kohta, sellised halvemad ja siis ta ikka võttis ühe, mis asus kuskil nurgas, nii et 20 inimest oleks pidand püsti tõusma, kui ta liikuda tahab. Siis mingi hetk ta avastas, et kõik panevad mingid prillid ette ja tema vaatas lolli näoga ringi, et kuidas talle siis keegi ei öelnud, et selle filmi vaatamiseks on prille vaja. (ta vist ei olnud kursis 3D prillidega) ja siis kuna ta ei tahtnud teisi häirida, kõik ju tahtsid filmi näha.. ei julgend ta sealt kaugelt nurgast püsti tõusta ja minna omale ka neid 3D prille küsima, niisiis  vaatas ta terve 3D filmi ilma prillidetta ja saalist lahkudes oli tal silme eest kirju olnud... Lisaks arvas töötaja, et Eli on prillid ära varastanud.. Eli aga selgitas siis oma aksendi ja vale ajavorminguga et „But no one tell me to wear glasses“ „“why would noone tell me this then?“ „I had no idea ..no one tell me to wear glasses“
Selle jutu peale me Liisuga naersime päris kõvasti. Tundus, et sellele mehele meeldis Liisu rohkem kui mina, olgugi et Liisu oli vaiksem. Aga öeldakse, et meestele meeldivad need naised ikka rohkem, kes näevad välja nagu nende emad. Ju see on siis tõsi. Aga muidugi ei sebinud ta  Liisut, vaid kõik oli viisakus ja hea läbisaamine.Liisu oli vaiksem kui mina, ta kardab inglise keeles rääkida ja kardab, et ei saa aru vahepeal. Siis kui Tallinna juba jõudsime, ütles Liisu et tahab kohvi kuskilt. Kell oli kuskil poolüksteist juba ja käisime Statoilist läbi ja Liisu võttis endale kohvi ja mina Vitamin Welli. Järjekordselt surus mees raha pihku, seekord Liisule 10 euri, et käige ära. Siis viis ta Liisu koju ja ütles, et oleks ka minu viinud, aga ta on liiga väsinud. Ütlesin, et pole midagi, et ta tegi ju meie päeva nii ilusaks, rohkem polegi vaja. Et tavaliselt eesti kutid küll sellised pole. Ütlesin, et kõnnin Liisu juurest bussipeatuseni, aga Eli viis mind autoga kaubamaja juurde, kus mu peatus oli lähedal. Muidugi olin ma nüüd mitte Pärnus vaid öises Tallinnas, kus esimese asjana üle tee saades kakerdas mulle mingi narkar peaeaegu otsa, kellest ma jooksusammul siis minema jooksin, ruttu oma trolli ootama. Sain ilusti koju J