Southwestern kui õudusunenägu
Mul on sellest meeletult raske ja väga väga valus kirjutada. Ma kirjutan, ainul selle pärast, et kui keegi kahtleb, kas liiuda selle suveprogrammiga, siis pigem mitte. Programm kestab 3 kuud ja mina suutsin ühe kuu sellega seotud olla.
Kui ma saaks kustuda selle ühe kuu oma elust,
siis ma teeks seda.
Ma parem ei räägi sellest vabal ajal, vaid olen vait, sest ma ei taha mäletada. Aga mul on tunne, et ma pean sellest viimast korda kirjutama, sest ma kannan endaga koormat.
Mõned päevad tagasi tuleb ema mu juurde särgiga, küsides "Kas see on ka mõni sinu kadunud särk?"
Särgi peal on minu disainitud kirjaga rongipilt,mis tähistas meie tiimi. Ma jään sõnatuks,ohkan ja ma vastan :"Põleta see ära." Ema küsib murelikult, et kas mul juhtus midagi siis. Mu ainus vastus on.. "See on see särk mida ma Ameerikas kandsin, meie programmi ...särk.." Ema: "Hea küll, ma annan selle isale autokaltsuks."
Ma tahtsin ka ära visata polosärgid ja lühikesed püksid, mida ma sel perioodil kandsin, et kustutada see seik oma mälust, aga kuna need riided olid korralikud, viisin nad taaskasutuskeskuse kasti. Kellelgi on loodetavasti neid vaja ja nende üle hea meel.
Kui keegi peaks ütlema mulle, et minna uuesti ameerikasse, siis ma vaikiks ja ütleks "Ma ei suuda kunagi vist tagasi minna". Ma ei taha mäletada mitte sekunditki sellest juuunikuust, millal ma olin South Westerniga töötamas. Mul on nii valusad mälestused. Mäletan siiani neid tänavaid ja neid maju, mille ustel ma pidin käima ja raamatuid pakkuma. Mäletan igat vastust ja igat näoilmet, kuidas ma kellegile ei meeldinud ja mind ei usaldatud. Ometi ei saandu ma aru miks.. Mina - polosärgis ja viisakas riietuses.. siniste silmadega tavaline eestist tulnud sale ja kena tüdruk..Ei näinud ma sugugi teistsugune välja. Ei olnud minu juures midagi hirmuäratavat. Isegi wc-sse saamisega oli probleeme. Ma olin ju viisakalt riides, ometi võis teiste nägudest välja lugeda, kuidas mind ei sallitud ja ei tahetud sinna, mulle kutsuti ka politsei mitmel korral kuna ma olevat kahtlane. Selline süüdistus tegi mind nii õnnetuks. See rajoon kus viibisin oli täis õelaid inimesi. Ma suutsin vahel niiviisi emotsionaalselt kokku variseda, et puhkesin tänavatel nutma. Tänavatel oli üks päev kõndimas ka üks pime naine, kes mind imetles ja mina teda, ma ei mäletagi, mis ta müüs ja kuidas aga ta oli üks väheseid positiivseid inimesi mu vastu. Igakord kui päevas juhtus keegi mu vastu kena olema, olin ma hetkeks õnnelik. See oli tipphetk mu päevas.
Paraku aga fakt on see, et see oli ametlikult mu hullem suvi. Mõne jaoks võib tunduda, et ma dramatiseerin üle, aga see oli sõna otseses mõttes mu elu kõige õnnetum suvi. Ja mänedžeride arust ei olnud virisemine seal programmis lubatud. Tagantjärgi mõeldes oli ikka ülimalt tobe ajupesu see kõik.. see programm... Okei, ma siis ei virise et : töötan 6 päeva nädalas, ukselt uksele raamatuid müües, millest 95 % isegi ei huvitu ja suhtuvad minusse solvalalt, ahjaa mu päev kestab ju 13 tundi, millele tuleb 2 juurde lisada hommikul ja 2 õhtul, sest jalgrattaga sõidan ma justniikaua koju. Lisaks on kogu naabruskond mu vastu ja ma ei ole õnnelik vaid nutan sisimas. Ma olen nagu kodutu hulkuv koer, kes on mingil moel nii vastuvõtmatu..nii kole..nii ebameeldiv, keda keegi ei taha. Või olen ma see laps, keda seltskonda ei võeta, vaid kiusatakse emotsionaalselt. Millega veel võrrelda? Asotsiaaliga, kes kannab puhtaid riideid..olgugi et mul on kodu ja töö...ma saaks aru et ma oleks mees? aga ma olen ju lihtne aus tüdruk.... kuid nende naabruse arust hoopis varas.. (olgu see siis nende lapsed või vara).See tundus äärmiselt õel, selline süüdistus ja millised inimesed mu vastu seal olid. Isegi kui nad ei öelnud, sai kõike ridade vahelt välja lugeda. Muidugi, olid veel paar inimest tiimis, kes sattusid kohalikku ajalehte, saades sildi külge et nad on lapseröövlid, et nad on ohtlikud. (olgugi et üks neist oli alla 160 cm blond siniste silmade ja roosa nokamütsiga armas tüdruk). Pluss veel siis minu terviseprobleemid, kuidas ma liiklusõnnetustes olin ja kuidas see seljakott mu jaoks oli justkui tellisepakend. Aa ei , see ei olnud ju suurim mure, suurim mure oli minu füüsiline koormus... 13 tundi tööl pluss 4 tundi sõitu ja väntamist ohtlikus pimeduses... 17 tundi... millal ma siis magan? Aa krambid öösel jalas ja ninaverejooksud iga hommik.. Kas mu väike süda peab vastu millelegi sellisele? Jah, ma polegi rauast tehtud ja olengi tundeline, aga see kõik seal programmis ei olnud kindlasti okei. Räägin lähemalt ka kõigest siin kirjutatus.
ESIMENE OSA: ÄRA USALDA NEID, KES SINU JAOKS EI OLE KUNAGI OLEAMAS OLNUD, AGA ÄKITSELT ON. (Vanale koerale uusi trikke ei õpeta)
Olgugi, et ma tahan selle ühe kuu oma elust kustutada, siiski õpetas see mu kodumaad ja pere väga hindama. See õpetas mind, et ma ei tohi inimesi lihtsalt usaldada. Eriti neid vanu tuttavaid, kes äkitselt tahavad sinuga kokkusaada üle pika aja. Algas see kõik nii, et mu vana klassiõde kutsus mind programmiga liituma. Olime kooliteed ja ühte klassi jaganud 12 aastat, ometi ei olnud Kairit minu vastu kunagi eriti sõbralik. (Ta oli minu silmis tüdruk, kes suhtles ainult sinuga siis kui ta sellest kasu sai või sa olid populaarne või uus.) Olime mõlemad ülikooli läinud ja tema oli ühe suve jooksul Ameerikas käinud raamatuid müümas. Uuel suvel oli vaja tal oma tiim ehitada ja helistas oma vanadele klassiõdedele ka. Ta jättis nii siira mulje, mõtlesin et kas tõesti ärast 12 aastat on see tüdruk positiivseks ja toredaks muutunud. Tema jutu järgi on tema iseloomu positiivsust kasvatanud just Southwestern. Ja mina - Olles just selja taha jätnud ühe lahkumineku ja lähedaste sõprade kaotuse, tundus see justkui lootuskiir mu ellu,et olla uuesti tugev ja viimaks näha Ameerikat. Loomulikult, ta ütles et saab raske olema, aga kunagi ei öelnud, et see on nii hull. Orjadel võinuks kindlasti parem elu olla. Enne programmiga liitumist istus ta maha ka mu vanematega ja mu vanemad ei osanud ka midagi halba haista. Pärast seda õuduste suve sain aru, et see oli lihtsalt korralik ajupesu. Kui ma programmi pooleli jätsin, pidin päevapealt ära kolima. Meie 10 liikmelisest tiimist jätsid TEGELIKULT LAUSA 5 pooleli. Ma pole mitte kunagi nii õnnetu olnud, kui selles programmis.Ma tundsin end ääretult kurvana, see on kirjeldamatu. Kui olin programmist ära tulnud, keeras Kairit mulle päevapealt selja .Sama tegi ta mu endise klassiõele Piretile, kes on väga hea südamega neiu. Ta tahtis Pireti päeva pealt välja visata kohast, kus nad parasjagu elasid. Ülbe tüdruk, keda ma kooliajal teadsin oli tagasi ja ma ei mõelnudki temaga suhelda. Sügisel tulin tagasi Eesisse ja läksin ülikooli kõrvalt vahvasse töökohta, kus mul aga lahkus paariline, kellega vahetusi jagada. Facebooki kuulutusele reageeris jälle Kairit oma telfonikõnega teavitades, et tema on nõus. Muidugi alustas ta kõnet "no tsauu kuidas sul läheb..?" rõõmsalt. Nii nagu ta alati on teinud, kui ta sellest kuidagi kasu saab.Kuidas ma küll saingi unustada... Juba kooliajal valis ta sõpru vaid populaarsuse järgi või siis kui tal midagi vaja oli. Mina tundusin talle justkui tallaalune. Kuna kedagi ei olnud hetkel tööle saada minu töökohta, siis võtsimegi tema tööle. Kokku me ei puutunud, kuna meil olid vahetused erineval ajal. Alguses sujus, kuid hiljem üritas ta aina enam mulle pähe istuda. Olin lahkumisavalduse sisseandmise äärel...Kairit oli kooli ära lõpetanud, hobisi tal polnud ja see oli ta jaoks osakoormusega töö ja ikka ta virises, kuidas talle graafik ei sobi. Minul aga oli veel ülikool ja trennidki. Ülikool on minu jaoks esikohal,(trennidest sai ju loobuda või vähendada) ja tema lihtsalt ütles et talle niisugune graafik ei sobi, mis klappinuks minu õppekavaga. Lõppes lugu nii, et hoopis tema lahkus töölt. Edaspidi ma tean, et ma ei usalda mitte kedagi. Ega vanale koerale ju uusi trikke ei õpetata. Ma ei usalda ka poes mitte ühtegi LHV kutti, mitte ühtegi inimest, kes üritab midagi liiga ruttu pähe määrida või mult küsida. MA LIHTSALT EI USALDA. EI TAHA. Kui keegi minuga halvasti käitub, ma keeran kohe selja, mäletan seda igavesti ja hoian igavesi eemale.Ma ei lähe kunagi inimeste juurde tagasi, kes on mulle haiget teinud. Mõelgu siis edasi, miks ma nii tõre olen. Järelikult on see põhjusega.** (Sain pärast (läbi Kairiti) uue töökaaslase, kes arvas Kairitist isegi hullemini kui mina. Ka talle astus Kairit pähe ja tegi teda maha, samal ajal kui ta teda välja õpetas.Sekkus ebaviisakalt eraellu ja kommenteeris. Õnneks on mu uus töökaaslane palju mõistvam ja toredam.)**
Pärast programmi katkestamist, tuli mulle kiri, millele ma vastasin väga ausalt. Ma jätsin tegelikult palju halba välja. Üks küsimustest on siin:
3.OSA: ROOSADES PILVEDES JA VALEDES ÕNNELIKUD MÄNEDŽERID
4.OSA: Pääsemine. Tugev ollakse vaid, siis kui tõeliselt oma südant kuulad.
Mäletan, kui sain Eestisse, kui ma astusin maja ukse ees autost välja. Ma elan mere ligidal ja siinne õhk!! Seda sisse hingata, siin on mida hingata. EESTI ma armastan sind...Ja ma saan taas leiba süüa, ma igatsesin seda niiväga seal riigis.(kuigi mu host ema proovis sama osta aga õiget asja ikka ei müüdud, ikka oli tulemus pruuni värvi sai). Mäletan neid hetki,kus peret polnud kodus ja ma istusin terassil koos koeraga, kuulasin kuidas putukad laulsid (ja mingid rohutirtsutaolised, elasid küll vist puuotsas, sest niisama muidu ma ei näind neid). Ma lihtsalt istusn terassil ja ootasin seda päeva, et ma saaks lennukile minna ja koju sõita. Ma istusin suvesoojuses ja rääkisin koeraga ja paitasin kallistasin musta labaradorisegu koera, mul kahjuks polnud kedagi lähedast, kellega oma muret jagada.Ma lihtsalt ootasin, et saaks koju. Et tuleks kord see päev.
2013 oli kannatusi täis aasta. Kusjuures veider on see, et pisut hiljem sattus minu kätte üks astroloogia raamat milles selgitati, et kui viimane sünnipäev langeb laupäevale, tuleb kannatusi täis aasta kuna laupäeva juhib planeet Saturn, mis panebki inimesi proovile ja toob endaga kannatusi kaasa. Raamat ütleb "Valmistu tööks ja rasketeks näguripäevadeks". Algus kõik edeneb ja lõpus variseb kõik kokku. Ja muidugi oli ka minu viimane sünnipäev langenud laupäevale. Uurisin ka ühel oma parimal sõbrannalt, et kui ta sünnipäev oli langenud laupäevale, kuidas tal see aasta läks. Ütles, et oli ka olnud koos mõnda aega ühe noormehega kuid see suhe varises kokku, lisaks oli ta võtnud pangalaenu, et korter osta ja muidugi järgnes sellele töölt koondamine.Aga eks kõik ka ei ole halb selle laupäeva puhul. Paljud hakkavad näiteks kunstidga tegelema või tekib soov hakata tegelema näitlemisega. (Kusjuures ka see osa vastab minu puhul tõele). Ju ma siis suurest kurbusest hakkasin maailma ja joonistama ja tahtsin seda koguaeg teha. Kui viimane sünnipäev langeb aga pühapäevale, tuleb meeldiv ja eriti armastust täis aasta ja järgmine sünnipäev langesgi pühapäevale (olen detsembris sündinud). Lisaks sain jala ka näitlemismaailma uksevahele ja sain ülikooli sisse erialale , mis mulle meeldis.
2014 läks kõik paremuse poole ja tagasivaadates see aasta oli 2014 vist üldse kõige ilusam aasta mu elus (täiendus). Mu ellu tulid inimesed, keda ma väärin ja keda ma võin usaldada. Ma olen õppinud ka end armastama ja aru saama, et minus peitub tegelikult tugev isiksus. Ma kirjutasin selle postituse mitte selleks, et siin kedagi halvustada, aga seepärast et keegi, kui selle leiab, teab mis võib teda ees oodata. Mulle meeldib ausus. See on minuviis öelda teistele "Ettevaatust". Ja kui keegi ütleb teile, et te olete nõrgad või haledad, et te midagi teha ja lõpuni viia ei soovi, siis ärge palun kuulake neid. Igaüks peab teadma, mis ta hinge toidab ja õnnelikuks teeb ja kui mikski ei meeldi, tuleb seda muuta, mitte käituda nii, et ainult keegi kolmas võidab.
Kui ma saaks kustuda selle ühe kuu oma elust,
siis ma teeks seda.
Ma parem ei räägi sellest vabal ajal, vaid olen vait, sest ma ei taha mäletada. Aga mul on tunne, et ma pean sellest viimast korda kirjutama, sest ma kannan endaga koormat.
Mõned päevad tagasi tuleb ema mu juurde särgiga, küsides "Kas see on ka mõni sinu kadunud särk?"
Särgi peal on minu disainitud kirjaga rongipilt,mis tähistas meie tiimi. Ma jään sõnatuks,ohkan ja ma vastan :"Põleta see ära." Ema küsib murelikult, et kas mul juhtus midagi siis. Mu ainus vastus on.. "See on see särk mida ma Ameerikas kandsin, meie programmi ...särk.." Ema: "Hea küll, ma annan selle isale autokaltsuks."
Ma tahtsin ka ära visata polosärgid ja lühikesed püksid, mida ma sel perioodil kandsin, et kustutada see seik oma mälust, aga kuna need riided olid korralikud, viisin nad taaskasutuskeskuse kasti. Kellelgi on loodetavasti neid vaja ja nende üle hea meel.
Kui keegi peaks ütlema mulle, et minna uuesti ameerikasse, siis ma vaikiks ja ütleks "Ma ei suuda kunagi vist tagasi minna". Ma ei taha mäletada mitte sekunditki sellest juuunikuust, millal ma olin South Westerniga töötamas. Mul on nii valusad mälestused. Mäletan siiani neid tänavaid ja neid maju, mille ustel ma pidin käima ja raamatuid pakkuma. Mäletan igat vastust ja igat näoilmet, kuidas ma kellegile ei meeldinud ja mind ei usaldatud. Ometi ei saandu ma aru miks.. Mina - polosärgis ja viisakas riietuses.. siniste silmadega tavaline eestist tulnud sale ja kena tüdruk..Ei näinud ma sugugi teistsugune välja. Ei olnud minu juures midagi hirmuäratavat. Isegi wc-sse saamisega oli probleeme. Ma olin ju viisakalt riides, ometi võis teiste nägudest välja lugeda, kuidas mind ei sallitud ja ei tahetud sinna, mulle kutsuti ka politsei mitmel korral kuna ma olevat kahtlane. Selline süüdistus tegi mind nii õnnetuks. See rajoon kus viibisin oli täis õelaid inimesi. Ma suutsin vahel niiviisi emotsionaalselt kokku variseda, et puhkesin tänavatel nutma. Tänavatel oli üks päev kõndimas ka üks pime naine, kes mind imetles ja mina teda, ma ei mäletagi, mis ta müüs ja kuidas aga ta oli üks väheseid positiivseid inimesi mu vastu. Igakord kui päevas juhtus keegi mu vastu kena olema, olin ma hetkeks õnnelik. See oli tipphetk mu päevas.
Paraku aga fakt on see, et see oli ametlikult mu hullem suvi. Mõne jaoks võib tunduda, et ma dramatiseerin üle, aga see oli sõna otseses mõttes mu elu kõige õnnetum suvi. Ja mänedžeride arust ei olnud virisemine seal programmis lubatud. Tagantjärgi mõeldes oli ikka ülimalt tobe ajupesu see kõik.. see programm... Okei, ma siis ei virise et : töötan 6 päeva nädalas, ukselt uksele raamatuid müües, millest 95 % isegi ei huvitu ja suhtuvad minusse solvalalt, ahjaa mu päev kestab ju 13 tundi, millele tuleb 2 juurde lisada hommikul ja 2 õhtul, sest jalgrattaga sõidan ma justniikaua koju. Lisaks on kogu naabruskond mu vastu ja ma ei ole õnnelik vaid nutan sisimas. Ma olen nagu kodutu hulkuv koer, kes on mingil moel nii vastuvõtmatu..nii kole..nii ebameeldiv, keda keegi ei taha. Või olen ma see laps, keda seltskonda ei võeta, vaid kiusatakse emotsionaalselt. Millega veel võrrelda? Asotsiaaliga, kes kannab puhtaid riideid..olgugi et mul on kodu ja töö...ma saaks aru et ma oleks mees? aga ma olen ju lihtne aus tüdruk.... kuid nende naabruse arust hoopis varas.. (olgu see siis nende lapsed või vara).See tundus äärmiselt õel, selline süüdistus ja millised inimesed mu vastu seal olid. Isegi kui nad ei öelnud, sai kõike ridade vahelt välja lugeda. Muidugi, olid veel paar inimest tiimis, kes sattusid kohalikku ajalehte, saades sildi külge et nad on lapseröövlid, et nad on ohtlikud. (olgugi et üks neist oli alla 160 cm blond siniste silmade ja roosa nokamütsiga armas tüdruk). Pluss veel siis minu terviseprobleemid, kuidas ma liiklusõnnetustes olin ja kuidas see seljakott mu jaoks oli justkui tellisepakend. Aa ei , see ei olnud ju suurim mure, suurim mure oli minu füüsiline koormus... 13 tundi tööl pluss 4 tundi sõitu ja väntamist ohtlikus pimeduses... 17 tundi... millal ma siis magan? Aa krambid öösel jalas ja ninaverejooksud iga hommik.. Kas mu väike süda peab vastu millelegi sellisele? Jah, ma polegi rauast tehtud ja olengi tundeline, aga see kõik seal programmis ei olnud kindlasti okei. Räägin lähemalt ka kõigest siin kirjutatus.
ESIMENE OSA: ÄRA USALDA NEID, KES SINU JAOKS EI OLE KUNAGI OLEAMAS OLNUD, AGA ÄKITSELT ON. (Vanale koerale uusi trikke ei õpeta)
Olgugi, et ma tahan selle ühe kuu oma elust kustutada, siiski õpetas see mu kodumaad ja pere väga hindama. See õpetas mind, et ma ei tohi inimesi lihtsalt usaldada. Eriti neid vanu tuttavaid, kes äkitselt tahavad sinuga kokkusaada üle pika aja. Algas see kõik nii, et mu vana klassiõde kutsus mind programmiga liituma. Olime kooliteed ja ühte klassi jaganud 12 aastat, ometi ei olnud Kairit minu vastu kunagi eriti sõbralik. (Ta oli minu silmis tüdruk, kes suhtles ainult sinuga siis kui ta sellest kasu sai või sa olid populaarne või uus.) Olime mõlemad ülikooli läinud ja tema oli ühe suve jooksul Ameerikas käinud raamatuid müümas. Uuel suvel oli vaja tal oma tiim ehitada ja helistas oma vanadele klassiõdedele ka. Ta jättis nii siira mulje, mõtlesin et kas tõesti ärast 12 aastat on see tüdruk positiivseks ja toredaks muutunud. Tema jutu järgi on tema iseloomu positiivsust kasvatanud just Southwestern. Ja mina - Olles just selja taha jätnud ühe lahkumineku ja lähedaste sõprade kaotuse, tundus see justkui lootuskiir mu ellu,et olla uuesti tugev ja viimaks näha Ameerikat. Loomulikult, ta ütles et saab raske olema, aga kunagi ei öelnud, et see on nii hull. Orjadel võinuks kindlasti parem elu olla. Enne programmiga liitumist istus ta maha ka mu vanematega ja mu vanemad ei osanud ka midagi halba haista. Pärast seda õuduste suve sain aru, et see oli lihtsalt korralik ajupesu. Kui ma programmi pooleli jätsin, pidin päevapealt ära kolima. Meie 10 liikmelisest tiimist jätsid TEGELIKULT LAUSA 5 pooleli. Ma pole mitte kunagi nii õnnetu olnud, kui selles programmis.Ma tundsin end ääretult kurvana, see on kirjeldamatu. Kui olin programmist ära tulnud, keeras Kairit mulle päevapealt selja .Sama tegi ta mu endise klassiõele Piretile, kes on väga hea südamega neiu. Ta tahtis Pireti päeva pealt välja visata kohast, kus nad parasjagu elasid. Ülbe tüdruk, keda ma kooliajal teadsin oli tagasi ja ma ei mõelnudki temaga suhelda. Sügisel tulin tagasi Eesisse ja läksin ülikooli kõrvalt vahvasse töökohta, kus mul aga lahkus paariline, kellega vahetusi jagada. Facebooki kuulutusele reageeris jälle Kairit oma telfonikõnega teavitades, et tema on nõus. Muidugi alustas ta kõnet "no tsauu kuidas sul läheb..?" rõõmsalt. Nii nagu ta alati on teinud, kui ta sellest kuidagi kasu saab.Kuidas ma küll saingi unustada... Juba kooliajal valis ta sõpru vaid populaarsuse järgi või siis kui tal midagi vaja oli. Mina tundusin talle justkui tallaalune. Kuna kedagi ei olnud hetkel tööle saada minu töökohta, siis võtsimegi tema tööle. Kokku me ei puutunud, kuna meil olid vahetused erineval ajal. Alguses sujus, kuid hiljem üritas ta aina enam mulle pähe istuda. Olin lahkumisavalduse sisseandmise äärel...Kairit oli kooli ära lõpetanud, hobisi tal polnud ja see oli ta jaoks osakoormusega töö ja ikka ta virises, kuidas talle graafik ei sobi. Minul aga oli veel ülikool ja trennidki. Ülikool on minu jaoks esikohal,(trennidest sai ju loobuda või vähendada) ja tema lihtsalt ütles et talle niisugune graafik ei sobi, mis klappinuks minu õppekavaga. Lõppes lugu nii, et hoopis tema lahkus töölt. Edaspidi ma tean, et ma ei usalda mitte kedagi. Ega vanale koerale ju uusi trikke ei õpetata. Ma ei usalda ka poes mitte ühtegi LHV kutti, mitte ühtegi inimest, kes üritab midagi liiga ruttu pähe määrida või mult küsida. MA LIHTSALT EI USALDA. EI TAHA. Kui keegi minuga halvasti käitub, ma keeran kohe selja, mäletan seda igavesti ja hoian igavesi eemale.Ma ei lähe kunagi inimeste juurde tagasi, kes on mulle haiget teinud. Mõelgu siis edasi, miks ma nii tõre olen. Järelikult on see põhjusega.** (Sain pärast (läbi Kairiti) uue töökaaslase, kes arvas Kairitist isegi hullemini kui mina. Ka talle astus Kairit pähe ja tegi teda maha, samal ajal kui ta teda välja õpetas.Sekkus ebaviisakalt eraellu ja kommenteeris. Õnneks on mu uus töökaaslane palju mõistvam ja toredam.)**
2.OSA: MILLINE ON SOUTHWESTERNI PÄEV TEGELIKULT?
Pärast programmi katkestamist, tuli mulle kiri, millele ma vastasin väga ausalt. Ma jätsin tegelikult palju halba välja. Üks küsimustest on siin:
Kas Sa palun kirjeldaksid lühidalt põhjuseid, miks Sa otsustasid raamatumüügi pooleli jätta?
Neid
põhjuseid on mu jaoks väga palju. Ma polnud õnnelik seda tehes. Ma ei
nautinud mida ma teen. Ma alguses tõesti proovisin kogu hingest. Oma
teisel päeval kukkusin jalgrattaga ja sain päris palju vigastusi, see ei
takistand mind. Inimesed ehmatasid ära uksel minu arme nähes. Alguses
tundus, et ma suudan täitsa seda teha. Aga pärast mõnda nädalat nägin,
et ma enam ei suuda seda feik naeratust teha uste peal, ma ei ole
õnnelik, ma nutsin sisimas. Väga väheseid huvitas mida ma teen või
pakun. See töö läks iga päev hullemaks mu jaoks. Väga vähestele
inimestele meeldib ju ukselt uksele müük. Enamus haletsesid mind, mõni
ilmselt arvas, et ma olen mingi pätt/kodutu kes ukselt uksele käib, sest
politsei tuli kolmel korral kontrollima, mida ma turfis teen. *(turf- tööpiirkond)* Sõbralikud politseid olid tegelikult. Aga ühte juhtumit ma mäletan
selgelt, kuidas ma nii väga üks päev proovisin. Tahtsin ka, et midagi
head lõpuks välja tuleb. Olin ukse taga,naeratasin ja tegin kõik nii nagu
peab- ja lasin kella, mingi naine tuli uksele. Ja siis mingi mees
sõitis mööda autoga ja hakkas mu peale karjuma, et mida ma siin teen ja
et see naine ei tohi mind sisse lasta ja ütles et kutsub politsei,
muidugi ütlesin et politsei ju teab mind( selle peale ta vastas :" They
know you - probably because of your record!") ütlesin et mul on
müügiluba olemas, sellepärast ta teab, näitasin seda talle ka. Aga see
oli kuidagi nii julm löök. Muidugi hakkasin lõpuks nutma ja ei suutnud
tükk aega edasi mina. See naabruskond oli mega õel mu vastu. Olgugi, et
kandsin puhtaid riideid, valget polosärki ja nägin viisakas välja. Ma
tundsin justkui inimesed vihkaks mind. Vahet pole palju head ma tahan ja
palju ma püüan, see kõik nägi välja nagu tühine. Ja inimesed soovitasid
mul normaalne töö otsida siin. See pole normaalne et käia 13 tundi, ja
iga päev sama moodi, hommikust viieni pole eriti kedagi kodus ja siis
kui nad lõpuks on siis nad ON BUSY. Kellelgi nagu polnud mu jaoks aega,
või mõeldi imelikud vabandused välja. Eks mõned emad olid toredad ka ja
osad õpetajad, keda kohtasin.
Veel
oli mul probleem transpordiga, mu turf oli rattaga 2 tunni kaugusel. Mu
13st tunnist sai 17 tundi. Vahepeal juhtus ikka et jõudsin sinna pool
tundi hiljem või hakkasin hirmust varem kodu poole sõitma, jalgrattateed
pole siin nii hästi valgustatud ka ja esimesel nädalal eksisin pimedas
lootusetult ära. Edaspidi küsisin võõrastelt sõitu koju, lõpuks
hääletasin keset teed oma rattaga, sest ma kartsin pimedas sõita. Juba
valges õnnestus mul siin linnas koos rattaga auto alla jääda, mitte
väike sõiduauto vaid suur dziip oli. See pilt on endiselt veel silme
ees. Õnneks sain sealt mõned kriimud. Ja ma arvan ,et üks suurimaid
põhjuseid miks ma ära lõpetasin oli just mu tervis. Tegin seda juunikuu
ja ma ei maganud vist ükski öö korralikult,. ärkasin pea igal täistunnil
üles.. Vahepeal tulid hommikuti krambid jalga, hüppasin kohati
hommikuti seepärast ühe jala peal ringi. Viimane müüginädal jooksis mul
iga hommik ninast verd. Ma sain aru, et see on ülekoormus. Kuumaga
ringi käies tundus iga päev, et kohe läheb pilt tasku. Lisaks on mul
pool elu olnud probleemid seljaga. See southwesterni seljakott on mu
jaoks raske. Eks ta ole ilmselt igaühe jaoks, aga mul on veits
keerulisem lugu. Mul läheb valu seljanärvi, just raskusi tassides või
kui selg külma saab. See pole selline tavaline valu, vaid selline terav.
Selline valu millest ei saa mööda vaadata. Teadsin, et mul võib sellega
probleeme tulla, enne kui programmiga liitusin, aga kuna lisandusid ka
teised tervise mured, siis ei tasunud ennast enam piinata. Ma pole
mingi müügiinimene, see ei tasunud mu meelest absoluutselt ära. Tervis
on alati tähtsam. ks mul puudus tahe müüa. Kaotasin selle täilikult.
Nutsin viimased hommikud, sest ma ei tahtnud enam seda teha.
Southwestern - See tegi mind meeletult õnnetuks. Ja kui miski teeb sind
õnnetuks, on kohustus seda muuta, mitte ennast piinata. Kui aus olla
siis ma kahetsen Southwesterniga liitumist. Ma olen oluliselt õnnelikum
ilma selleta. Seda tunnen nii ma ise kui näevad ka teised, et mu
naeratus on palju reaalsem ja ma olen õnnelikum.
---------------
---------------
Selline oli üks mu vastustest. Juunikuu 2013. Kujutage ette, et teid ei salli mitte keegi. Ma arvan , et ma tundsin end samamoodi, kui koolis kiusatud laps, keda mitte keegi seltskonda ei võta.Aga seekord oled lihtsalt täiskasvanu. Asi oli hullem. Mind peeti enamik juhtudel kodutuks..kes ukselt uksele käis. See oli maailma hullem tunne. Ma istusin pidevalt võileiba või porgandeid närides asfaldi äärele maha ja nutsin, tõesti. Sest mul oli nii raske. Ma pole kunagi end nii tõrjutuna ja üksikuna tundnud. Ometi maikuus olin veel ometi nii õnnelik. Olin märtsikuus avastanud tunded oma sõbra vastu (nad olid varem juba olemas, aga aeg ei olnud soodne ja julgust polnud kummalgi) ja meil olid väga helged kaks kuud koosveedetud aega. Mäletan, kuidas ta mind enne Ameeriksat kaissu võttis ja kallistas. Paremat tunnet ei olnud olemas. Ja ma läksin 3 kuuks ära. Olin kindel, et jään ka temast ilma. Ma vältisin kodustega suhtlemist, ma ei tahtnud et nad teaksid, et mul nii halvasti läheb. Ma elasin sissepoole.Ma ei suhelnud ka oma armsamaga enam, sest Southwesterni inimesed olid öelnud, et see ju teeb asja hullemaks. Kairit oli selle ajupesu arvamuse mulle pähe surunud ja ma kartsin ja rääkisin siis oma peikaga väga harva..aga mitte kunagi sellest, kuidas ma sisemas nutsin. Ahjaa muidugi selles programmis tuleb facebook suveks nii öelda "välja lülitada" ja skypes võib suhelda ainult pühapäeviti. Aga eks see ole kõik su enda südametunnistusel.
Oma kutist jäin ma muidugi ilma, sügisel olime paar kuud küll tagasitulles veel romantika kütkes, kuid ometi oli ta suvel kellegi teisega kohtunud, kes talle korvi andis, kuid hiljem ta ellu tagasi tuli. Olin just kurva suve läbi elanud ja siis tuli veel selline valus löök. Jõulud olid kurvad, isapoolne vanaema suri. Mul polnud mingit tuge. Tööl inimesed võisid pealnäha öelda, et olen tragöödia üle elanud. Ma proovisin vahel naeratada, aga kurbust oli alatasa näha. Mitu kuud oli lootusetu seis. Ei möödunud päevagi kui ma poleks nutnud.Mu kõrval ei olnud kedagi. Mina ja mu halvad mälestused. Ma olin usas kuskil viis kuni kaheksa kilo juurde võtnud, mida polnud küll näha aga See kõik oli nii negatiivne olukord mu jaoks, et mu söögiisu kadus täielikult...Vaevu sai päevas mõni võileib alla neelatud ja klaasitäis vett joodud..Ma võtsin 1-2 kuuga palju alla ja olin jälle samas kaalus, mis enne usa. Ülikoolis tundus aina negatiivsem õppekeskond, minu tahe kadus, õppejõud muutusid negatiivsemaks.See tegelikult polnud kunagi minu eriala olnudki. Ma õppisin justkui kohustusest. Võtsin paberid välja. Olin abitus seisus ja läksin nõõustaja/psühholoogi juurde. Emapoolne vanaema ja Kairit muudkui õhutasid,et see on vale mida ma teen, et endal on pool tehtud ja jätan pooleli ja ainult nemad on tugevad ja ainult nemad teavad,mis on õige. Lõpuks mõistsin, et nõrk on see kes teiste mõtetele allub ja oma südant ei kuula! Selleks ajaks, olin end juba kokku võtnud ja hea oli kuulta kellegi võõra arvamust, ilma et mind hukka mõistetaks, miks ma tahan ülikooli pooleli jätta.. Ta leidis, et minus on piisavalt enesekindlust, et tegeleda sellega, millega olen õnnelikum. Muidugi sain ka teise ülikooli sisse, soovitud erialale, mis oli mul südames juba varem. Ma olen uue ülikooliga väga rahul. Erialaga muidugi veel rohkem ja seltskond ja õppejõud on palju paremad kui eelmises ülikoolis, kus õppejõud lausa naersid õpilasi välja. Uues ülikoolis tutvusin ka Karolaga, kes on samuti SW õuduse üle elanud ja tema lugu saab vaadata siit: http://uudised.tv3.ee/meelelahutus/uudis/2015/09/30/eesti-neiu-suvevaheaja-tooots-ameerikas-raamatuid-muues-loppes-totaalse-pankrotiga
Veel üks küsimus, mis mult küsiti, pärast programmi meili teel.
Kas Sa tunned, et Sul
oli piisavalt võimalusi enne suve, et küsida oma manageridelt kõik
küsimused, millele Sina ja Su vanemad soovisite vastuseid saada? Kui ei, siis palun kirjelda lühidalt, mida Sinu manager ja/või Southwestern oleks saanud Sinu arvates paremini teha?
Mänedzerid
olid mu jaoks abivalimid. Toredad inimesed. Ma ei tahaks nende kohta
halvasti öelda. Aga mulle väga ei meeldind, et nad ei luba teiste ees
ausad olla. Nad näevad kõike läbi roosade prillide. Ükskord ütlesin,
millised on mu naabrid mu turfis siis Tõnis ütles, et ma ei tohi teiste
ees öelda millised nad on (ütlesin et neil on enamjaolt kõik olemas ),
ma pidavat halva tunde tekitama seepärast. See on nõme, sest ma olen
hullupööra avameelne alati olnud.JA sellise väikse asja pärast nöökida
mu kallal, see on tobe ja tekitab mul endas halva tunde. Mu hea attitude
läks selle nöökimisega nulli. MA ei hakka ju ometi valetama, et kõik
oli super ja vikerkaar -päike ja roosid ja kullahunnikud ja kõik olid
sõbralikud.
Mulle
ei meeldi kuidas southwestern teeb kõike nagu läbi roosade prillide,
tegelikult poolte jaoks on see orjatöö. Odav tööjõud euroopast. Tean, et
pärast esimest suve panid oma raamatud põlema. Mina oleks kohati
tahtnud need jõkke visata.
----
Muidugi, Tõnis oli täitsa okei. Süda on tal rohkem paigas, kui Kairitil.Ta ei kehtesta end niihirmsasti nagu Kairit tegi. Tegelikult nad olid ju abivalmid ainult siis kuni ma nende heaks töötasin selles programmis. Jäin Kairitiga esialgu viisakaks, kuni mulle kõik kohale jõudis. Kuni ta mu enda kohas võimu leidis. Mänedzerid jätavadki endast abivalmi mulje, mõni neist on hea südamega, mõni mitte. Mõni oskab ajupesu, aga sellest ei saa kohe aru.
Kairitiga me USAS õnneks ühes kohas ei elanud. Osadele isegi sobis see töö, nagu Tõnisele. Kutt, kes minu turfi jätkas, talle sobis ka see töö. Kuidgi minu turf oli ka talle ülejõukäiv. Ütles, et minu turfis on p*tsis inimesed.
Kuid on ka neid inimesi, kellele see töö sobib. Minu imestuseks. Tõnis oligi üks neist ja veel mõned üksikud keda ma tean. Võibolla asi ongi selles, et sisemas peab suur ego olema. Ma ei kujuta ette. Muide. Usas pole sõbralikumad inimesed kui eestis, pigem on nad lihtsalt rohkem valmis suhtlema (niisama poes ja kultuuriliselt), kuid raamatud on nende jaoks ammu välja surnud ja pigem kasutada internetti kõigeks, milleks neile mingi ukselt uksele käiv tolgus, kes neile hirmkalleid raamatuid müüb?
Kairitiga me USAS õnneks ühes kohas ei elanud. Osadele isegi sobis see töö, nagu Tõnisele. Kutt, kes minu turfi jätkas, talle sobis ka see töö. Kuidgi minu turf oli ka talle ülejõukäiv. Ütles, et minu turfis on p*tsis inimesed.
Kuid on ka neid inimesi, kellele see töö sobib. Minu imestuseks. Tõnis oligi üks neist ja veel mõned üksikud keda ma tean. Võibolla asi ongi selles, et sisemas peab suur ego olema. Ma ei kujuta ette. Muide. Usas pole sõbralikumad inimesed kui eestis, pigem on nad lihtsalt rohkem valmis suhtlema (niisama poes ja kultuuriliselt), kuid raamatud on nende jaoks ammu välja surnud ja pigem kasutada internetti kõigeks, milleks neile mingi ukselt uksele käiv tolgus, kes neile hirmkalleid raamatuid müüb?
Mäletan, kuidas me pühapäeviti pidime kirikus käima, et suhelda inimestega ja ehk endale uus elamine leida. Tõnis oli autojuht ja meid oli autos viis. Mind pani Tõnis esimesena maha suure kiriku ees.Mul ei olnud oma asukohast aimugi. Mul polnud telefoni. Tõnis pidi järgi tulema. Olin pannud endale pikad tumesinised teksad ja õhukese musta pusa. Oli suvi, väljas oli kuskil 30 kraadi. Ma pidin kirikusse ometi ju end viisakalt riidesse panema. Ega ma palju riideid ei olnudki kaasa võtnud.(Öeldi, et pole vaja.Terve suve on vaja vaid paar paari lühkareid ja 6 polosärki) Aga seeliku panemine ei tulnud kõne alla või millegi muu..Olin jalgrattaga kukkunud, nii et mu jalad ja õlg ja käsi olid kriimude ja kärnade ja armidega kaetud. Southwesterni suur seljakott tõmbas mu mäest alla minnes turfi kiirustades pikali, muidugi kukkusin ka oma särgi katki, selle viskasin ma ära. Ma lonkasin.. Poisid kirjeldasid mu õnnetut välja nägemist isegi oma blogis.
Kirikus oli iseenesest tore rahvas, jutu käigus näitasin paarile oma ühte armi, nad olid shokeeritud juba ühest..
Aga ega eriti edukalt seal ei läinud. Õnneks tuli Tõnis järgi, nii nagu lubatud.
-------------
kas Sa tunned, et bookfieldil said Sa piisavalt abi oma managerilt ja organisatsioonijuhilt, et õppida raamatuid müüma? Kui ei, siis palun kirjelda lühidalt, et mida oleks võidud Sinu arvates paremini teha?
Minul
oli võimalus ainult oma orgi juhti Tõnist followima minna. Oma
mänedzeriga- Kairitiga temaga ma eriti kokku ei puutunudki. Lisaks
Tõnisest oli väga kena see, et ta meile kohe transpordi organiseeris,
saime jalgrattad hea hinna eest kohe ostetud. JA Tõnisele sobib see
müügiala. Esimene kord kui teda folloma läksin jättis negatiivse mulje
see, et pidi valetama, et ma temaga koos inglise keelt õpin. Valetamine
lööb endas halva tunde sisse, muud midagi. Tõnis on väga tubli
müügimees. Ja ta õpetas olema lihtne. Ei pea midagi üle pushima. Olgugi,
et me olime Tõnisega samas osariigis olid meil minu silmis oluliselt
erinev turf. Ta leidis kuidagi õiged inimesed üles, neil kellel tõesti
neid raamatuid vaja oli. Mina nagu vantsisin terve päev ringi, nägin
hullult vaeva, et keegi isegi mu demo sooviks näha. Tõnisel tulid
sitdownid ladusalt. Linnast väljas tundub töö lihtsam, inimesed on
lihtsama iseloomuga. See oli, mis ma nägin.
-----------
Muidugi, mänedžeride karjamaa oli rohelisem. Orjadele kõlbavad kõik jäänused. Eks ma nautigu oma turfi.
Tõnis leidis mulle pärast programmi lõpetamist ka nädalaks kodu, uue kodu leidmine sujuvalt ei läinud ja mul oli tunne, et ma jään kodutuks ja halloo hotell kuusekene..:( Kujutasin end ette tõesti õues magades...(Haha pesta ju ei saaks...seal pole veekogusidki...lämme õhk 30-38 kraadi) Lennupilet tagasi oli mul ju alles sügiseks..Ja uut osta, tundus nagu ma raiskaks maha terve varanduse ja mu vanemad ei saaks sellist asja lubada ja endal mul nii palju raha ei olnudki. Lisaks tuli veel uus töö leida, et Ameerikas oleks võimalik edasi viibida. Kaheks kuuks USAs tööd leida on kurb, sain meeletult "ei" -si ja "sorry nägusid, et meil ei ole sind vaja nii lühikeseks ajaks". Aga ma ei tahtnud alla anda. Ka võtsid minuga ühendust New Yorgi eestlased, kes pakkusid New Yorgis kurgimüüjana tööd. Ma arvasin,et ma lähengi sinna, sest mu võimalused olid otsakorral. Olin juhuslikult kohtunud ühe toreda pereemaga, kes mind mõistis ja kallistas, sest igatesesin oma ema ja pere. Küsisin ka temalt, et kas tal on lisa tuba.. Algul tundus see natukene keeruline, et kindel jah saada, kuna ta pidi oma abikaasaga rääkima. Ja mingi ime läbi nad olid nõus mind enda juurde võtma. Neil oli peres seitse last ja ma sain endale oma isikliku toa koos vannitoaga, omatoauksest välja sain veel jõusaaliruumi minna. Isa oli arst ja ema kodune. Meeletult toredad inimesed. Sain ka kaheks kuuks loomaaeda tööle. :) Olin natukenegi õnnelikum, kuid koduigatsus oli meeletu. Õppisin ka oma vanemaid hindama. Skype momendid perega olid minu jaoks tohutu tähendusega. Ja olen oma USA host perele tänulik, ma arvan, et saadan neile elulõpuni aastas ühe paki eesti maiustustega. Ja usas muidugi, suutsin vähemalt 5 või lausa 8 kilo juurde võtta sealse toiduga. Eestis muidugi kaal taas langes tagasi üsna ruttu tagasi,(paari kuuga) sest sain normaalse toidu peale tagasi, mul oli trenn ja mul oli pidevalt isu ära kurbade asjade pärast mu elus, nii et suutsin mõni päev vaid sidrunivett juua ja kuidagi hädavaevu ühe võileiba vaevu ära näksida.
Tõnis leidis mulle pärast programmi lõpetamist ka nädalaks kodu, uue kodu leidmine sujuvalt ei läinud ja mul oli tunne, et ma jään kodutuks ja halloo hotell kuusekene..:( Kujutasin end ette tõesti õues magades...(Haha pesta ju ei saaks...seal pole veekogusidki...lämme õhk 30-38 kraadi) Lennupilet tagasi oli mul ju alles sügiseks..Ja uut osta, tundus nagu ma raiskaks maha terve varanduse ja mu vanemad ei saaks sellist asja lubada ja endal mul nii palju raha ei olnudki. Lisaks tuli veel uus töö leida, et Ameerikas oleks võimalik edasi viibida. Kaheks kuuks USAs tööd leida on kurb, sain meeletult "ei" -si ja "sorry nägusid, et meil ei ole sind vaja nii lühikeseks ajaks". Aga ma ei tahtnud alla anda. Ka võtsid minuga ühendust New Yorgi eestlased, kes pakkusid New Yorgis kurgimüüjana tööd. Ma arvasin,et ma lähengi sinna, sest mu võimalused olid otsakorral. Olin juhuslikult kohtunud ühe toreda pereemaga, kes mind mõistis ja kallistas, sest igatesesin oma ema ja pere. Küsisin ka temalt, et kas tal on lisa tuba.. Algul tundus see natukene keeruline, et kindel jah saada, kuna ta pidi oma abikaasaga rääkima. Ja mingi ime läbi nad olid nõus mind enda juurde võtma. Neil oli peres seitse last ja ma sain endale oma isikliku toa koos vannitoaga, omatoauksest välja sain veel jõusaaliruumi minna. Isa oli arst ja ema kodune. Meeletult toredad inimesed. Sain ka kaheks kuuks loomaaeda tööle. :) Olin natukenegi õnnelikum, kuid koduigatsus oli meeletu. Õppisin ka oma vanemaid hindama. Skype momendid perega olid minu jaoks tohutu tähendusega. Ja olen oma USA host perele tänulik, ma arvan, et saadan neile elulõpuni aastas ühe paki eesti maiustustega. Ja usas muidugi, suutsin vähemalt 5 või lausa 8 kilo juurde võtta sealse toiduga. Eestis muidugi kaal taas langes tagasi üsna ruttu tagasi,(paari kuuga) sest sain normaalse toidu peale tagasi, mul oli trenn ja mul oli pidevalt isu ära kurbade asjade pärast mu elus, nii et suutsin mõni päev vaid sidrunivett juua ja kuidagi hädavaevu ühe võileiba vaevu ära näksida.
Muidugi oli mu usa perel kahju, et ma sellise orjatöö programmi sattusin ja erinevalt minust nad leidsid internetist selle kohta väga negatiivset infot, mille otsimise peale ma kahjuks ise ei tulnud. (Kairit oli öelnud, et internetis leidub ju tegelikult igasugust jama, mis ei vasta tõele ja negatiivseid kogemusi pole mõtet lugeda, kuna kõigil ju nii ei juhtu.) Tagantjärgi ikka mõtled, et kurat ...miks ei guugeldanud.
Ja eks alguses on ju poole-aastane ettevalmistus ehk siis poole-aastane või isegi pikemalt kestev AJUPESU. Kõigest muidugi algul ei räägita. Kõik tuleb järk-järgult. Neil on mingid lõbusad iganädalased seminarid, kus keegi räägib kui lahe suvi neil oli ja seal kruvitakse meeleolu üles, siis on veel iganädalased sitdownid oma mänedzeriga. Siis õpitakse ka müügitekst pähe (mida on päris palju (no ikka lehekülgedeviisi) ja mängitakse igasuguseid situatsioone läbi. Pluss kohe kindlasti tehakse selgeks, et kui pooleli jätad oled läbinisti nõrk, oled täielik allaandja ja ei saa enda üle uhkust tunda. Seda ka muidugi ei mainita, et kui pooleli jätad keeratakse sulle kohe selg ja pead koheselt ära kolima juhul kui elad oma tiimiliikmega. Kindlasti süstitakse sinusse see sisse,et ära isegi mõtle pooleli jätmise peale ja ära üldse küsi neilt, mis siis saab. See kõik on täiesti vale suhtumine. Keegi ei saa sulle mingit templit külge panna. Teate, kui meeldi siis keerake niipea kui võimalik selg ja kõndige ära kuni veel saab! Ei maksa ennast piinata. Ja ükski SW-idioot ei saa teile öelda, et olete nõrk kui te nende ajupesurite programmiga ei jätka. Olete kindlasti üks tugevamaid, kui kuulate oma südamehäält.
Aga tõesti, ma olen sellele meeletilt toredale perele tänulik! Paar tüdrukut meie meeskonnast sattusid veel ajalehte, saades sildi külge "lapseröövlid", seda Southwesterni ei tunnistatud sugugi. Mu mänedžerid olid suve jooksul kahe ajatsooni kaugusele põgenenud.
Ja eks alguses on ju poole-aastane ettevalmistus ehk siis poole-aastane või isegi pikemalt kestev AJUPESU. Kõigest muidugi algul ei räägita. Kõik tuleb järk-järgult. Neil on mingid lõbusad iganädalased seminarid, kus keegi räägib kui lahe suvi neil oli ja seal kruvitakse meeleolu üles, siis on veel iganädalased sitdownid oma mänedzeriga. Siis õpitakse ka müügitekst pähe (mida on päris palju (no ikka lehekülgedeviisi) ja mängitakse igasuguseid situatsioone läbi. Pluss kohe kindlasti tehakse selgeks, et kui pooleli jätad oled läbinisti nõrk, oled täielik allaandja ja ei saa enda üle uhkust tunda. Seda ka muidugi ei mainita, et kui pooleli jätad keeratakse sulle kohe selg ja pead koheselt ära kolima juhul kui elad oma tiimiliikmega. Kindlasti süstitakse sinusse see sisse,et ära isegi mõtle pooleli jätmise peale ja ära üldse küsi neilt, mis siis saab. See kõik on täiesti vale suhtumine. Keegi ei saa sulle mingit templit külge panna. Teate, kui meeldi siis keerake niipea kui võimalik selg ja kõndige ära kuni veel saab! Ei maksa ennast piinata. Ja ükski SW-idioot ei saa teile öelda, et olete nõrk kui te nende ajupesurite programmiga ei jätka. Olete kindlasti üks tugevamaid, kui kuulate oma südamehäält.
Aga tõesti, ma olen sellele meeletilt toredale perele tänulik! Paar tüdrukut meie meeskonnast sattusid veel ajalehte, saades sildi külge "lapseröövlid", seda Southwesterni ei tunnistatud sugugi. Mu mänedžerid olid suve jooksul kahe ajatsooni kaugusele põgenenud.
Et abitust olukorrast välja tulla, olid mind üles leidnud ka paar Eestlast, kes pakkusid mulle New Yorgis tööd kurgimüüjana, me skypesime ja olime mures. Kuid läks teisiti ehk sain ju loomaaia kohvikusse tööle.
Suve jooksul olin tõesti mitu korda surmasuus, kukkudes õnnetult jalgrattaga. Jäin ka auto alla, suure dziibi mitte väikse sõiduauto, kui jalgrattaga sõitsin...Parempööret tegevad autod ei vaata sugugi, kes tulevad autotee kõrval asetsevast teepeenralt (peateelt) ja nii mulle otsa keeratigi.Mu sandaal läks katki ja sain jalale kriimud, mis olid mul pea aasta.Aga ma lihtsalt läksin sündmuskohalt minema. Ma ei tahtnud järjekordselt tunnistada ja mõelda, sellele mis oli juhtunud. Ma nutsin sisemiselt ja põgenesin jälle ära enne kui keegi tähele paneb, et ma varisenkokku. Piisab ühest tõukest ja ma hakkan nutma teiste ees. Ma ei tahtnud näha nõrk välja. (Nüüd ma tean, et see on vale. Nutta on normaalne. Nagu ATM saates üks fotograaaf ütles ühele tüdrukule "She needs to know that is okay to cry" kui tal oli raske ja ta sai ainult 3 kaadrit, et end viimast korda tõestada.) Tõesti on okei nutta ja igasugused läbielamised teevadki tugevamaks. Võib-olla siis ka mina pidin selle kogemuse läbi elama
Mu jalgratas oli päris ohtlikuks mulle osutunud. Kord oli sellel rattakummi jupp kadunud (mida ma avastasin hommikul tui sõites, kui kõik poed olid kinni) Ühe rattapoe juures tegutses keegi ja oli nõus mind aitama öeldes, et ma oleks võinud surma saada nii." Ime et tagumine ratas sul lihtsalt alt ei ole veel ära veerenud." Veel suutsin ma seal kiirteel ära eksida... Tõesti oli segaselt palju teid ja kodutee leidmine tundus võimatu... Õnneks tuli üks kutt mulle appi, kes nutvat mind lohutas ja aitas kodu leida ja teepeal oli keegi autoga kes mind hädast välja aitas. Tema oli üks noor poiss Rodney, kes mu ratat peale võttis ja mind koju viis. Hiljem tuli postkasti kiri, kui tore vapper tüdruk ma olen..See oli väga südantsoojendav, et ma seal riigis üldse kellegile meeldin.Ahjaa ma olin Lincolni linnas Nebraska osariigis, mis asub keset Ameerikat. Ma võin vaid ingleid tänada, et ma elus olen.
Mu jalgratas oli päris ohtlikuks mulle osutunud. Kord oli sellel rattakummi jupp kadunud (mida ma avastasin hommikul tui sõites, kui kõik poed olid kinni) Ühe rattapoe juures tegutses keegi ja oli nõus mind aitama öeldes, et ma oleks võinud surma saada nii." Ime et tagumine ratas sul lihtsalt alt ei ole veel ära veerenud." Veel suutsin ma seal kiirteel ära eksida... Tõesti oli segaselt palju teid ja kodutee leidmine tundus võimatu... Õnneks tuli üks kutt mulle appi, kes nutvat mind lohutas ja aitas kodu leida ja teepeal oli keegi autoga kes mind hädast välja aitas. Tema oli üks noor poiss Rodney, kes mu ratat peale võttis ja mind koju viis. Hiljem tuli postkasti kiri, kui tore vapper tüdruk ma olen..See oli väga südantsoojendav, et ma seal riigis üldse kellegile meeldin.Ahjaa ma olin Lincolni linnas Nebraska osariigis, mis asub keset Ameerikat. Ma võin vaid ingleid tänada, et ma elus olen.
(kiri, mis mulle postkasti tuli usas Rodneylt)
Mäletan, kui sain Eestisse, kui ma astusin maja ukse ees autost välja. Ma elan mere ligidal ja siinne õhk!! Seda sisse hingata, siin on mida hingata. EESTI ma armastan sind...Ja ma saan taas leiba süüa, ma igatsesin seda niiväga seal riigis.(kuigi mu host ema proovis sama osta aga õiget asja ikka ei müüdud, ikka oli tulemus pruuni värvi sai). Mäletan neid hetki,kus peret polnud kodus ja ma istusin terassil koos koeraga, kuulasin kuidas putukad laulsid (ja mingid rohutirtsutaolised, elasid küll vist puuotsas, sest niisama muidu ma ei näind neid). Ma lihtsalt istusn terassil ja ootasin seda päeva, et ma saaks lennukile minna ja koju sõita. Ma istusin suvesoojuses ja rääkisin koeraga ja paitasin kallistasin musta labaradorisegu koera, mul kahjuks polnud kedagi lähedast, kellega oma muret jagada.Ma lihtsalt ootasin, et saaks koju. Et tuleks kord see päev.
2013 oli kannatusi täis aasta. Kusjuures veider on see, et pisut hiljem sattus minu kätte üks astroloogia raamat milles selgitati, et kui viimane sünnipäev langeb laupäevale, tuleb kannatusi täis aasta kuna laupäeva juhib planeet Saturn, mis panebki inimesi proovile ja toob endaga kannatusi kaasa. Raamat ütleb "Valmistu tööks ja rasketeks näguripäevadeks". Algus kõik edeneb ja lõpus variseb kõik kokku. Ja muidugi oli ka minu viimane sünnipäev langenud laupäevale. Uurisin ka ühel oma parimal sõbrannalt, et kui ta sünnipäev oli langenud laupäevale, kuidas tal see aasta läks. Ütles, et oli ka olnud koos mõnda aega ühe noormehega kuid see suhe varises kokku, lisaks oli ta võtnud pangalaenu, et korter osta ja muidugi järgnes sellele töölt koondamine.Aga eks kõik ka ei ole halb selle laupäeva puhul. Paljud hakkavad näiteks kunstidga tegelema või tekib soov hakata tegelema näitlemisega. (Kusjuures ka see osa vastab minu puhul tõele). Ju ma siis suurest kurbusest hakkasin maailma ja joonistama ja tahtsin seda koguaeg teha. Kui viimane sünnipäev langeb aga pühapäevale, tuleb meeldiv ja eriti armastust täis aasta ja järgmine sünnipäev langesgi pühapäevale (olen detsembris sündinud). Lisaks sain jala ka näitlemismaailma uksevahele ja sain ülikooli sisse erialale , mis mulle meeldis.
2014 läks kõik paremuse poole ja tagasivaadates see aasta oli 2014 vist üldse kõige ilusam aasta mu elus (täiendus). Mu ellu tulid inimesed, keda ma väärin ja keda ma võin usaldada. Ma olen õppinud ka end armastama ja aru saama, et minus peitub tegelikult tugev isiksus. Ma kirjutasin selle postituse mitte selleks, et siin kedagi halvustada, aga seepärast et keegi, kui selle leiab, teab mis võib teda ees oodata. Mulle meeldib ausus. See on minuviis öelda teistele "Ettevaatust". Ja kui keegi ütleb teile, et te olete nõrgad või haledad, et te midagi teha ja lõpuni viia ei soovi, siis ärge palun kuulake neid. Igaüks peab teadma, mis ta hinge toidab ja õnnelikuks teeb ja kui mikski ei meeldi, tuleb seda muuta, mitte käituda nii, et ainult keegi kolmas võidab.
Praegu olen Eestis ja ma olen rahul. Ma ei virise Eesti elu üle, olgugi et vahepeal on raske. Mul on armas töökoht ja ma käin ülikoolis ja õpin südamelähedast eriala. Ma hindan oma pere ja sõpru. Oma vaba aega hindan ma veidi teisiti, kui teised. Mul on väga vähe vabasid õhtuid töö, ülikooli ja trennide kõrvalt. Ma ei jookse kohe pidutsema, ma veedan oma vaba õhtu meelsasti kodus oma kahe koera ja pere seltsis või teen kallite sõprade ja lähedastega midagi vahvat. Kui vahel tuju, lähen kahe bussiga koerte varjupaika ja tegelen veel nende loomadega ka. Väiksed asjad on need, mis muudavad inimest õnnelikuks.
Comments
Post a Comment