Arstid kärsitud või hoopis aeglased ?

Arstid kärsitud või hoopis aeglased?

Alustada tuleks vast sellest, kuidas üks inimene kaasreisijana avariisse sattus. 50-aastane Jaak, kes oli ise autojuhi tööd juba aastaid teinud, otsustas ühel ööl naabrimehe autosse istuda, kartmata, et võib midagi juhtuda, kuna nagu alati - „tegu on ju väikese külateega ja vahemaa pole sugugi pikk“.  Tegu oli aga siiski reede õhtuga, ja nagu külades ikka, oli alkohol nädalalõpus tähtsal kohal ning ega see nädalalõpu napsutamine ju kedagi teist ei häirinud. Naabrimees arvas, et viib Jaagu endale külla ja ühel hetkel oli auto lihtsalt teelt väljas, õnnetus juhtus juhi alkoholijoobe ja hooletu kihutamise tõttu.  Juht, kes pääses ilma ühegi kriimuta, ehmatas aga hoopis teise seisundist ära ja kutsus ise kiirabi, teades, et see tähendab talle lubadest ilmajäämist.

Seejärel viidi 50-aastane mees Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Turvavööd olid mõlemal peal, kuid kaassõitja käsi oli jäänud kinni, ning kuna ka klaas purunes, põrkas too vastu klaasi, nii et kõrv ja pea vajasid nõelumist. Ida-Tallinna haiglas hoiti teda paar tundi ning lasti pärast seda seotud kõrva koju minna. Paigast läinud õlg nihestati kohapeal paika, pabereid uurides oli patsiendi seisundiks lahtine kõrvahaav ja peahaav. Röntgenpilt tehti väidetavalt ainult õlast.

Koju saades ei suutnud liikluses vigasaanu kolm päeva süüa, valu vaevas ja mõjusid vaid valuvaigistid, mille kiiruga perearsti juurest kuidagi enne vastuvõtu aega saadi. Kuna pea oli siiski tugevalt põrutada saanud, ei tahtnud patsient sugugi neid võtta, kuna kartis seisundi halvenemist. Pika palumise peale saadi tabletid sisse. Ka kõrv valmistas patsiendile meeletult valu.

Siinkohal küsimus: miks lastakse niiviisi viga saanud inimene koju, kes ei ole suuteline isegi kätt tõstma, et vetsutuld põlema saada? Liikumine oli vaevaline ja pea korraliku põrutuse tõttu tuli kohati  väga segast juttu.

5 päeva pärast õnnetust sai Jaak lõpuks perearsti juurde, kes vaatas üle kõrva ja kontrollis kätt. Käsi oli paistes ja ehmatusega saadeti ta kohe röntgenisse, kus selgus, et käel on metakarpaalluu spiraalmurd nihkumisega longitudinaalsuunas. Tähendus: käelabas oli üks luu murdunud ja täiesti paigast ära nihkunud.  Röntgenipildi tegija Õismäel oli väga sõbralik ja meeldiv naisterahvas ja valmis probleemi kohe selgitama, et tegelikult vajaks selline murd üldse kohest operatsiooni ja tuleks otsekohe EMOsse (Erakorralise Meditsiini Osakond) tagasi viia.

Siinkohal tekib järgmine küsimus: kuidas jäi Ida-Tallinna Keskhaiglal luumurd avastamata? Jaak väitis, et Ida-Tallinna EMO arst oli tema vastu üleolevalt suhtunud. Enam Jaak sinna tagasi ei tahtnud jalga tõsta, otsustati siis Mustamäe EMOsse pöörduda. Seal öeldi kohe, et võib minna ligi 8 tundi.

Süsteem oli selline, kus kõigepealt tuli võtta registratuurist järjekorranumber. Muidugi oli kogu personal kuidagi äkitselt hõivatud ja ei tahtnud see paber sealt masinast kuidagi välja voolata, et registratuurinumbrit saada. Oli täiesti kinni kiilunud, kuid õnneks parandati teatamise peale see viga. Registratuuris sai päris ruttu löögile ja pärast registratuuri suunati probleemiga esimese vaatluse kabinetti, mille järel tuli veel oodata, kuni sai arsti juurde vaatlusele. Nagu kõige muuga, läks ka sellega piisavalt kaua aega, kui arvestada olukorra tõsidust.

Jaak jõudis lõpuks sinnamaani ja käsi pandi kipsi. Edasi suunati ta sealt aga röntgenisse, et kontrollida, kas ka kaelaga on kõik korras, kuna kaelavalu vaevas teda samuti. Muidugi ei suutnud Jaak oma värskelt ära kipsitud käega nii kiiresti kui vaja särki seljast võtta, seepeale hakkas arst aga hoopis kurjustama, et „kuidas siis kiiresti ei saa“, et tal on ju „järjekord ukse taga“ (kuigi peale 2 vanema naise seal koridoris kedagi polnudki).

Pärast röntgeni tuli minna jällegi vastust ootama. See arst, kes Jaaguga esialgu tegeles, oli jõudnud vahepeal operatsioonile minna, mis oli loomulikult hea, kuid tähendas Jaagule veel tunniajalist otsuse ootamist.

Seetõttu tekibki järjekordne küsimus: mispärast on meil nii vähe arste? Inimesed ootavad EMO järjekorras tunde, mõni mees tol päeval ootas tundide kaupa samas pingis istudes ma järge. Esmaabivajajate seas oli palju inimesi, mitmetel tundus olevat jalavigastus, paar tükki pandi ooteajal ratastooli. Ühel noormehel oli tõsisem probleem ja soovis ka ratastooli, aga üks arstidest vaatas arusaamatu näoga, et miks talle seda vaja on ja küsis seepeale: „aga kus veri on?“ Noormees vastas ehmatades üle kogu koridori kõva häälega, et tal on ju valus, ja ütles, et nahk on ka maas, et ta saagis ju mootorsaega jalga. Samas oli ta vahepeal jõudnud panna jalga teised jalanõud, kuna tossud olid erinevast paarist, kahjuks jäi ajakirjanikule lahtiseks, kas haav oli noormehe enda poolt varem kinni seotud või mitte. Igal juhul vajas see kohest arstlikku ülevaatust ja puhastust. Samamoodi jääb arusaamatuks ka see, kuidas paljud arstid õnnetusse suhtuvad.

Naljakaks teeb olukorra see, et kui Mustamäe EMOsse hüppasid sisse kolm alkoholijoobes selli, kes ilmselt olid omavahel väikese baarikakluse maha pidanud, kutsuti koheselt platsi kolm turvameest, kuigi esimesed härrad ei tundund sugugi võõraste vastu vägivaldsed, vaid hoopis teretasid igaüht, kes tee peale ette jäi. Ühel neist oli veel poekotikegi kätte jäänud, ilmselt ootasid seal neid seal juba uued õlled. Midagi halba nad ei korraldanud haiglas, ühele tehti mõned õmblused. Ei oska arvata, kas turvameestel oli igav, kuid neid sellikesi jälgisid nad suure hoolega ja vahepeal kui üks kadus silmist, küsis üks turvameestest, et kus see teine joogitroll kadus.

Järjekordne naljanumber hakkas aga hoopis siis tekkima pärast seda, kui Jaak oli tol päeval koju saadetud. Järgmine päev tuli haiglast kõne, et on siiski vaja minna operatsioonile niipea kui võimalik. Esmaspäeva hommik jõudis Jaak uuesti haiglasse ja hakkas oma operatsiooni ootama. Vahepeal suutsid arstid kabinetti vaagnaga toitu tuua. Jaak sõi pahaaimamatult 5 küpsist ära ja pärast hüppas kuskilt välja üks arst, kes seletas, et enne operatsiooni ei tohi ju üldse süüa. Seega lükati operatsioon järgnevale päevale. Tekib küsimus, et miks talle see vaagen üldse siis toodi?

Kuidas on haiglas lood seesuguse teadmatusega? Informatsioon levib tõepoolest aeglaselt, sama aeglaselt, kui liiguvad EMO järjekorrad. Kas haiglas nii käibki, et kui suurt vajadust pole, on kõik platsis ja kui kriis on, pole kedagi kuskil saadaval? Mis moel hindavad nad patsiente ja kui põhjalikult? Kuidas on nii suur vahe kahe arsti põhjalikkuses? Veel tekib küsimus, et miks pole Eesti arstid rahul oma palgaga, sest tegelikult on neil tavalise tööinimesega võrreldes suhteliselt kõrgem palganumber. Võib-olla tuleks alustada parema süsteemi loomisega, või vähemalt vaadata patsiendid põhjalikumalt läbi ning mitte jätta nad igaveseks arstide vahel sõeluma, et nonde järjekorrad ainult pikemaks kasvaks.