Miks minul kui noorel inimesel on bussis seismine tihtilugu vastukarva
Tahan selles postituses rääkida sellest, et ka noor inimene väärib istekohta. Võib-olla on see tobe postitus, aga ma tahan sel teemal end välja elada. Palju on ju vanurid mõelnud, et mispärast neile istekohta ei pakuta, aga kallid vanurid, selleks on rohkem põhjuseid kui teil. Vahel tundub, et kui just kipsi ja karku ei ole ei ole sul mingit põhjust istuda, aga tegelikult väga palju põhjuseid ei paista välja ja no suht keegi noortest ei istu nahhaalsusest.
Aga miks siis on seismine mulle vastukarva ?
1.) Esiteks igakord kui olen olnud viisakas ja püsti olnud on kuskil ikka mõni ääretult kohmakas inimene, kes suudab selle poole tunni jooksul kas otsa lennata või väga valusalt jalale astuda. Jah, tõesti ütleks et suht igakord. Vahel olen saanud jalga just uued saapad ja neile on oi kui valusalt peale astutud ja saapad või tossud saavad kohe rikutud. Eriti veel kui tegu on heledamat värvi saabastega. Vabandus on tore, aga ega see valu tagasi ei võta ega plekki saabastel. Ei, mul ei ole kõige kallimad saapad ega tossud, aga teate ikka päris kahju on kui keegi rikub teie äsjaostetud papud ära ja valu pealeastumisel on vahest ikka pisara silmanurka toonud. Väga palju inimesi on ikka päris rasked ja väga paljud ei märkagi, et sa kuskil nurgas seisad ja et nad üldse peale astusid.
2.) Kuna see liin mida ma enamasti sõidan on alati lühem buss, siis on seal vähe ruumi. Ükskõik kus sa ka ei seisa, jääd sa alalõpmata kellelegi ette - ükskõik millise külje pealt ja siis näiteks kui seisad seal keskel, kuhu tulevad ka lapsevankritega emad, siis lähed kenasti eest ära ja mujal pole ruumi seista kui ukse ees. Siis aga sa ei taha ju maha minna enne lõpp-peatust ja siis sa lihtsalt oled kõigil ees ja igasugused tädikesed on veel kurjemad lihtsalt seepärast, et sa neid JUHUSLIKULT EI NÄE, et nad on tükk maad enne peatust su selja taha seisma läinud ja siis nad köhatavad järsku ja vaatad selja taha ja vaatavad sind nii kurjalt, et sul seljataga silmi pole. Aga muidugi ma tegelikult enne uste avamist alati vaatan kas keegi soovib mööda. Lihtsalt tädikesed arvavad, et väljud sa või mitte - neil on õigus sinust eespool olla ja vihaselt vaadata, sest juba endale pähe võtnud, et neid kindlasti ei lasta muidu mööda. Ja siis tekibki sul endal nii halb tunne, et jääd kõigile jalgu ja kõik vaatavad sind vihaselt.. Aga mujal pole ka ruumi, kus seista. Pluss, kui mu õlal on olnud spordikott, siis bussis olev vahe on ikka väga kitsaks jäänud ja tahtmatult on see kellegi peale väga lähedale läinud, siis olen küll kätte võtnud aga siis on hulga raskem hoida (eriti kui tegu pika sõiduga) ja kuskile pole kotti toetada.
3.)Vigastused.
- Kord oli mul jalaga väga õnnetult läinud ja mul oli vaja ainult kolm peatust sõita kodu juurest, et minna arsti juurde oma vigastatud jalaga. Ma ei saanud jalga sirgeks põlveõndla vigastuse pärast ning lonkamine oli päris tugev ja käimine vaevarikas nii, et enamasti toetasin suurema raskuse ühele jalale (karku ei olnud). Vigastus oli 2-3 päeva tagasi saadud ja panin lohvad poolpõlvepüksid, mis haava ära varjasid ja haavale vastu ei läinud. Istusin siis loomulikult see paar peatust ning tõusin väga ettevaatlikult üles natukene enne soovitud peatust. Siis aga buss pidurdas järsult enne ülekäigurada ja kogematta lendasin mingile naiselele oma jalaga tema jala peale kuidagi ja enne kui jõudsin vabandust küsida, nähvas naine mulle kohe "elevant" ja pani see juba kiire sammuga lendu minupoole üldse vaatamata. Mina aga seejärel siis lonkasin vaevaliselt ja aeglaselt sealt bussist välja (tore trepp oli ka). Tema aga ilmselt jäigi minust mõtlema nagu elevandist, sest jalavigastust ta tähele ei pannud.
- Siis teine kord oli mul varbaluumurd (keskmine varvas). Ja teate, et varbaluumurd ei paista kohe absoluutselt välja? Kipsi ju ei ole. Varvas on on teibitud teiste varvaste külge lihtsalt, et paigast ei nihkuks. Jalg on saapa sees ja keegi ei näe ju, et sul on luu katki. Aga seista on halb mõte. Kui istud, vaadatakse kurjalt ja aeglaselt kõndides ka ei paista väga välja. Aga keegi ju ei mõtle sellele, et sul võib varbaluumurd olla?
Ja aasta hiljem läks mul hüppeliigesega väga nihu. Nagu ka eelnev vigastus, oli see saadud tänu spordile ja läbi saapa ei näe seda keegi. Igastahes vigastasin trennis oma hüppeliigest nii, et tugev raksatus käis hüppeliigesest läbi + hiljem läks kõik muidugi paiste ja siniseks. Esimene küsimus oli muidugi pealtnägijalt, et kas ma üldse saan jalale toetuda,sest raksatus oli nii hirmus. Sain aga valus oli. Treener kuulis ka juba kaugelt raksatust ja tõi kohe külma ka peale. Muidugi, olen varemgi jalga välja väänanud, aga see oli väänamisest kõvasti hullem, kuna väänasin jala välja trampoliinil valesti astudes ja kuna tegu oli sportbatuudiga, mis teadupoolest venib kordades rohkem allapoole kui kellegi aias olev batuut nii see jalg venis ikka niipalju kui sai. Polegi varem vist ühegi vigastuse pärast paaritunnist nutumaratoni teinud. Arstid ütlesid, et tegu on hüppeliigese sidemete venitusega aga raske oli öelda, et mis ulatuses, aga kui ma saaks seda kirjeldada, siis ütleks et see oli mingi viimase astme venitus, sest nagu ma juba ütlesin trampoliinil on see hulga hullem kui asfaltil. Esimesel vigastusepäeval oli väga võimau treppidest liikumine (ükskõik kas üles või alla aga metsik valu oli) ja just siis ei saanud ühtegi madalapõhjalist trammi vaid trepiga ja see oli ikka paras pingutus üldse kasvõi ühte astet astuda. Eriti raske oli just allaminek.
Hüppeliigese painduvus pole mul siiamaani taastunud ning hüppeliigese juurde jäi vist mingi armkude ja see on sealt kohast ka paksem.
4.) Alaseljavalu.
Ma ei tea miks, aga olen olnud aastaid hädas alaseljavaludega. Olen pikemat kasvu ja mul on üsna pikk selg. Nt minust lühem sõbranna proovis mu pükse jalga ning talle olid need nii kukekad. Ehk siis tundub et mul on pikk selg, aga hulga lühemad jalad?
Kunagi vaatas kooli arst ka mu selga. Ütles, et seljahoiak on vale ja soovitas õigesti laua taga istuda edaspidi..
Aga igastahes suuremad mured tekivadki siis kui peab kaua seisma. Eriti suur mure on muidugi kontserditel ja muidugi ka bussis võib see valu tekkida.
Trennis kannan näiteks alati reumavööd ja teen selja alati soojaks kindlate harjutustega, sest kui see jääb tegematta võib ka trennist tekkida metsik alaseljavalu.
Et siis järjekordne istumise põhjus, mis ei paista välja.
Vahel tundubki et bussis olijatel on vaja lihtsalt näha, et sul kuskil kips või kark oleks, siis alles mõeldakse, et okei oled istekohta väärt...
Comments
Post a Comment