Miks ma otsustasin, et minust ei saa tulevikus lihttööline?

Palju on viimasel ajal räägitud sellest, et eestlane ei taha lihttööd teha. Sellepärast otsustasin ka oma arvamuse siia kirjutada.

Mäletan väga hästi kui otsustasin pärast gümnaasiumit teha vaheaasta, kuna see eriala mida tahtsin ülikooli õppima minna korraldas vastuvõttu üle aasta ja aastane paus koolist ei tundunud liiga pikk aeg. Selle aja jooksul sai veel muidugi mõelda ka kui kindel ma oma soovis olin. Eeldused ülikooli sisse saamiseks olid mul head, sest kirjandi punktid olid mul 88 ja enamus ülikoole ju vaatavad su eesti keele eest saadud punkte. Aga siiski vaheaasta tuli justnimelt lihttööd tehes.J a loomulikult, ka ülikooli kõrvalt olen teinud osakoormusega lihttööd. Aga üks hetk on aeg edasi liikuda, eriti kui ülikooliharidus on lõpuks käes.

TÖÖ HOSTELIS

Pärast gümnaasiumit asusin tööle väikseses vanalinna hostelis, kus tööpäevad algasid 8 ja lõppesid viiest (töö oli e-r). Tuli teha jooksvaid ülesandeid ja töö polnud ülejõu käiv. Palk oli sõna otseses mõttes TILLUKE, aga alustuseks mul ei olnud selle vastu midagi. Ja kui öeldakse, et austraalias saab kõrget palka, siis enamus mu töökaaslaseid olid seal hostelis just austraallased. Ehk siis ka nendel polnud vist midagi mini-palga vastu. Nendega oli meeletult lõbus. Tõsised peohinged ja väga tore oli seal. Imestasin, et kuidas neil üldse raha jätkub selle palga juures alkoholi jaoks? Sest nad pidutsesid peaaegu, et iga õhtu hosteli külalistega ja läksid linna peale nendega. Vahest liitusin ka, aga mitte eriti tihti.

Lisaks mu inglisekeel paranes just tänu neile ikka meeletult! Olen nii tänulik neile. Kui varem olin lasteaiast saadik inglisekeelt õppinud ja teadsin põhimõtteliselt kõike siis rääkimises ma olin ikka nagu iga teine eestlane aga pärast kahte kuud seal töötades olin ma inglise keeles nii ladus, et need austraallased ei jõudnud ära imestada kui hästi, soravalt ja vabalt  ma inglise keeles suhtlen. Mõned teised eestlased, kes seal hostelis töötasid ei olnud keegi niipalju arenenud. Töötasin seal hostelis vist mingi neli kuud, kuni sõbranna kutsus mind restorani tööle, kus pakuti paremat palka ja kui aus olla, mul oli seda väga väga kohe vaja.

LOCAST

Sain tööle pitsarestorani Locasse. Algus oli täitsa okei. Aga üks töötaja tegelikult hoiatas, et mitte keegi pole seal töökohal üle poole aasta vastu pidanud. Niiviisi juhtus ka mul. Kuna teised töötajad olid just töölt ära läinud, siis jäi ainult mina ja mu sõbranna, mis tähendas kõik päevad nädalas töötamist. Mina töötasin hommikust viieni peaaegu iga päev ja nädalavahetus pandi mind järjest kahte öövahetusse. Liisu töötas viiest kaheteistkümneni ja samuti oli ta reede/laupäeva öövahetuses. Ma ei mäleta kas keegi teine oli meil veel abistamas, kuid see muutus väga raskeks kui oled kõik päevad tööl.. Tööülesanneteks oli pizzade meisterdamine, kassas arveldamine (pluss nõude ja põranda pesu pärast tööd).Öösel käis metsikult kliente nii et hommikul olid ikka väsimusest segane.. Ja ma isegi ei tea mitu korda me turvamehi kutsusime kui seal töötasime..Öösel läksid asjad ikka käest ära, purjus inimesed, ebaviisakad inimesed, laamendavad inimesed..nimekiri on lõputu. Kui oli öövahetus, oli selge et pärast pidu lendab kohale hunnik ebaviisakaid matse, kes sinuga igatmoodi käituvad. Kuna Loca oli alati reede/laupäeva öö puupüsti täis, siis ütlesime inimestele kui ooteaeg on pikk. Ma saan aru, et purjus inimesed on näljased aga eelisjärjekorras me kedagi ette ei võtnud. Tõesti, kui 10 pitsat on tellitud, võib ootaeg olla mõnele vähemalt 40 minutit. (Lisaks siis veel ka telefoni tellimused). Purjus eesti inimesed aga ei saa sellest aru ning käituvad meeletult ebaviisakalt ja hakkavad karjuma, sõimama justkui neid oleks ära unustatud ja nagu nad poleks kaks päeva toitu saanud ja kogu süü on meil. Leian, et keegi ei tohiks klienditeenindajasse nii ebaviisakalt suhtuda. Palun, jooge vähem noored. Mäletan veel ükskord kui tööd oli suht palju ja kaks litsaka välimusega naist (miniseelik vaevu üle tagumiku) ja naerune tuju alkoholist taevani. Tulid ja ütlesid, et wc-s pole paberit. Vahetasin selle muidugi ära, naised kõrval pealt vaatamas ja naermas üksteisele “hahaha kas sina tahaksid endale sellist tööd, vaata teda”. Ma ei tea, mis juhtus aga mu süda kuidagi murdus sel hetkel, oleksin tahtnud seletada et see on ju kõigest wc rull ja oleksin tahtnud selle üldse vahetamata jätta kui oleksin teadnud, et nad on nii õelad ja seletada, et see töö on mul ju lihtsalt vaheaastaks enne ülikooli. Siis jäin küll mõtlema, et palun aeg lenda kiiresti.. Ma ei taha kunagi enam sellist tööd teha, kus inimesed suhtuavd minusse nii ebaviisakalt :( Ja miks ma üldse vaheaasta tegin. Ja miks on niipalju matse. Igastahes need kaks naist, ma loodan südamest, et nad praegu töötavad kuskil ise peldikuküürijana, sest ega Locas mingeid direktoreid ma küll söömas pole näinud.

Ma ei tea kust võtavad osad inimesed õiguse kohelda klienditeenindajat nagu rämpsu. Kust võtavad inimese õiguse arvata nagu me oleks halvemad ja madalamad?

Siis veel ühest ööst mäletan, seika kui üks purjus venelane tuli sisse ja rääkis et teil on tänaval surnud tuvi. Ütlesin, et las ta siis olla, meie selle koristusega ei tegele ja hommiku poole käib tänavapuhastus ja korjab ta üles. Kuna noormees oli purjus, siis ta lihtsalt tuli ja viskas selle tuvi sisse keset põrandat ja ma muidugi, et mida te teete, palun viige välja. Suure segaduse peale võttis meie kokk kätte ja viskas ta ise ära kuna isik, kes selle sisse viskas ei teinud midagi vaid mölises seal edasi. Siis jäid aga suled maha ja siis ilmus kuskilt kostüümipeolt välja mingi naise välimusega mees (võimalik, et trasvestiit), kes oli ennast Lady Gaga-ks riietanud (kontsadel, valges ja läikivate kristalliliste diskoprillidega, käitus nagu diiva) ja hakkas oma tsirkust seal korraldama. Ütles et temal on nüüd sulgedega pizzat vaja ja kui ütlesin, et seda me ei paku, siis nõudis seal tuviburgerit. See tuvitüüp, (selline ülimalt matsakas ja purjus keeleneediga gei) jäi ükskord Locas magama. Tookord ma kutsusin talle turvamehed, aga tüüp tuli siis ka tagasi, leidis ühe gei sealt ja hakkasid suudlema, aga teine gei jäi magama lõpuks laua taga ja teine tüüp pani talle telefoni püksi kui ta magas, ja siis too otsustas ärgata ja tantsu lööma hakata, tahtis mind ka kaasa haarata, aga pöörasin selja ja kõndisin ära. Ja ausõna mul pole midagi geide vastu, aga no palun jooge vähem inimesed ja käituge inimlikult!

Aga selle tuviõhtu juurde tagasi tulles, ma sellele tuvitüübile alkoholi keeldusin küll müümast, aga tuvitüüp oli vahepeal “Lady Gagaga” sõbrunenud ja hoopis tema ostis nüüd talle rummikoksi. Vahepeal oli veel seik, kus ütlesin Liisule, et üks pizza tuleb viia prillidega mehele, kes istub lauas. Lady Gaga siis seal kohe tuli letti ja sõimas, et miks me teda taga räägime. Arvas, et räägitakse temast.

Ning ühel ööl oli sattunud sinna taaskord karm seltskond suuremate meestega, kes tellisid endale suure pizza. Muidugi, nad pidid samuti ootama nagu teised. Loomulikult nagu ikka, pärast reedest-laupäevast pidu joodi end seaks ja purus olemise tase oli maksimumi peal nii, et kari põrsaid sadas pärast pärast vanalinna peotuuri näljastena enamasti öösel kahe ja nelja vahel sisse. Lõpuks tegi Liisu või Aile karmile seltskonnale pizza ja viis selle lauda. Kuna pizza peal olid ka külmast võetud krevetid mis ahjus vist täiesti ära ei soojenenud, juhtus vist nii, et kahjuks jäi pizza pisut külmaks neile. Pakkusime neile küll lahendusi, kuid rahule ei jäädud ja hakati laamendama ja tüübid hakkaksid seinapilti alla võtma ning karjuma ja märatsema.Me liisuga ehmatasime meeletult ning olime juba hirmul ja ütlesime, et kutsume turvamehed ja punast nuppu me ka vajutasime. Kuid siis mingi hetk jõudsid nad enne ukseni minna ning Liisu vastu seina tõugata. Liisu oli muidugi pisarates ja turvamehed jõudsid sinna hiljem ja viskasid hoopis ühe teise magama jäänud purjus mehe välja…

Siis ma mäletan, et ka päevavahetuses oli probleeme. Eesti klientidel kehtib vist reegel, et kogu elus saadud kibestumine tuleb elada välja klienditeenindaja peal. Pidevalt hädaldati ka selle üle, et mis tsirkust me teeme, et kaasa ostes on 40 senti pizza vms toode kallim. Aga inimesed ei tea, et karbile tuleb eraldi maksumus ja see pole kohe üldse mitte KLIENDITEENINDAJA KEHTESTATUD VAID KOHA OMANIKU. Seega EI, ei ole vaja süüdistada teenindajat. Ja siis no veel need inimesed, kes tulevad suppi vms sööma…ja siis kurjalt karjuma “miks te mulle supi jahedaks jätsite?” no eino jah, nagu mina teeks teile suppi. Halloo mina ei tee teile suppi. Mind ei pea sõimama. Supp tuleb köögist. Seletan küll viisakalt ära, aga teate, kui neid sõimamisi muudkui koguneb, kas te rahvas teate ka, kui halb tunne on teenindajal päeva lõpuks? See ei ole meeldiv tunne. Ja ükskord tuli meile uus tööline, kes tegi laperguse pizza, mis ei olnud ümar. No mis teha, kõikidel õpilastel ei tule nii ruttu välja. Kliendid võiks aru saada, et pizza maitseb ikka samamoodi isegi kui ta pole nii ümar. Igastahes see tüdruk, kes selle pizza oma lauda sai oli juhuslikult tuntud kassitapja Anarita, kes kunagi kassi torusiiliga üle valas ja ajalehte sattus. Ja muidugi see tüdruk hakkas seal draamat lööma ja ma oleks nii tahtnud talle öelda, et kui ta veel vaidleb, valan ta pizza torusiiliga üle. Aga muidugi jäin viisakaks ja palusin mõistvat suhtumist, kuna tegu oli uue töölisega. Lisaks oli ka boss seal kohutav. Koguaeg süüdistas ja vaatas 24/7 kaamerast ja igasugune selline terror… Ükskord üks vegan tuli locasse, küsis mis vegan pizzat on pakkuda ja talle selle koostis ei sobinud ning ta läks ära. Kohe pärast sain kõne bossilt, et miks ma kliendi minema peletasin. Kuigi mingit peletamist ei olnud. Lisaks ta tahtis hirmsasti ja lollisti juhendada koguaeg telefoni teel kaamerast passides. Töö oli ammu selge meil kõigil, aga tema muudkui helistab kõge kiiremal, mis järjekorras me peaks pizzat või ja muid asju tegema.  Aga kui meil pizzajärjekord ees siis, ega ei saa ju lobisemisele aega raisata, teadsime tegelikult ise ka kuidas kõige kiiremini saab ja siis kliendid kurjade nägudega vaatavad mida me räägime telefoniga. Ja kui bossi kõnet vastu ei võtnud siis saime bossilt sõimata. Juhtimisoskust tal ei olnud. Kord tuli öösel vaatama mida me teeme purjus peaga, räppis uksel, haaras mul käest  ja tuvustas kõrval olevat geiklubi (ise ta gei polnud). Muul ajal kui ta nii lõbus polnud, süüdistas uute leidlike asjadega nii, et mul oli alati põhjendav vastulause olemas. Lisaks pani mind basically iga nädalavahetus tööle ning ütlesin, et nii ikka päris ei saa, et tal ju teisi töölisi ka. Siis aga vastas aga sina oled meil ju kõige kiirem. Ja vahepeal ta ikka ajas kopsu üle maksa ja ütlesin midagi teravamat (kuid õigustatud) vastu, siis ütles et mine jaga linna peal meie flaiereid ja hinga värsket õhku. Läks vist mingi kaks kolm kuud ja liisu kirjutas lahkumisavalduse ning kuu hiljem ka mina. Kuna seaduse järgi on see veel katseaeg on kaks nädalat piisav etteteatamisaeg, aga boss tahtis muidugi meid kauemaks sinna jätta. Ja jällegi, ütlesin talle, et kas ta selle koha mänedzerina ei peaks teadma tööseadusi?

Igastahes, kui olin sealt ära läinud hakkasin saama nuruvaid telefonikõnesi, et tule appi natukeseks. Läksingi mõnel korral aga, siis ütlesin, et mul tuli ülikool ja ma ei jõuaks seal rabeleda. Paar töös otsivat sõbrannat olid mul ka seal pärast veel tööl kuid mitte kauaks. Nii üks mu sõbranna kui ka mina saime pärast telefonikõnesi, et me tagasi talle appi tuleks. Sain veel kõnesi paar aastat! Ka oma sünnipäeval. Ma ei võtnud vastu ja oma sünnipäeval ma polnud koguaeg telefoniligi. Ei tea kas tegu oli juhusega, või tahtis tegelikult ka õnne soovida. Igastahes hilisemalt, mu kasuisa käib aeg ajalt locas tööasjade pärast ja sealne boss pidavat nüüd endiselt küsima kuidas mul läheb.

Uus töökoht, väiksem piljardi/snuukri klubi.

Sattusin ülikoolikõrvalt tööle väga armsasse kohta! (jah käisin kahes ülikoolis millest ühega otsustasin hüvasti jätta ja teise lõpetasin uhkelt hiljuti). Olen praegu töödanud seal klubis neli aastat, aga mul on aeg edasi liikuda erialasele tööle ja praegu ka pingutan selle nimel.

Aga see koht! See pole Tallinnas nii tuntud. Tegu on väiksemat sorti ja kallima piljardi/snuukriklubiga. Ja minu õnneks sain seal endale parima bossi. Ta jäi minuga kohe rahule ja ta natuke oli väga murelik mu pärast, et miks ma kohe krampi tõmbun hirmunud silmadega ja üritan midagi kaitseks öelda, kui ta mulle midagi üritab rahulikult selgitada. Kartsin hirmsasti tänu vanast töökohast saadud mälestustele, et mind hakatakse millesgi süüdistama, kuigi uues kohas see nii ei olnud. Aga mu uus boss sai väga hästi aru sellest, et midagi on varem kuskil juhtunud ning oli väga mõistev ja rahulik. Tõsiselt hea südamega inimene! Väga rahulik ja isegi kui midagi läkski valesti, siis mingit süüdistamist ei järgnenud ja ta oli alati väga abivalmis. Ei kohtle oma teenindajaid nagu nad oleks halvemad või midagi. Seal kohas on töö vahetused kõik õhtused, kuid öösel klubi avatud ei ole. Siiski kojusaamine on kindlustatud, takso on lepinguline ja vahel viib koju ülemus ise. Ja teate mis on kõige toredam!! ME EI PAKU KLIENTIDELE CATERINGI!! EHK SIIS MEIL EI OLE KÖÖKI. Ei pea tegelema räpaste nõudega, et siga oleks kuskilt laualt üle käinud. Locas oli küll vahepeal ikka väga nõme seepärast. Selles kohas on mu ülesanneteks vaid jookide valamine ning kokteilide valmistamine. Ja neid, keda nälg näpistab, need saavad meilt osta endale pähkleid või shokolaadi.

Ja kliendid! Enamasti on klientideks ka vähe paremal järel olevad inimesed, kes on näiteks mõne firma juhid, advokaadid, muusikud, näitlejad, jalgpallurid või muud sellised tegelased. Nemad ei saa ju endale lubada enda täiskaanimist ja labast käitumist! Tõsiselt hästi tunnen end klienditeenindajana kui mind koheldakse viisakalt.

Eks vahel on ka erandeid olnud, aga õnneks harva,  mõni mees ei oska piiri ka vahest pidada. Aga enamasti nad järgmine kord häbenevad end. Vahest need purjukakid ei ole aru saanud, et kui on sulgemisaeg siis on sulgemisaeg!! Tihtipeale ootas mind ka varajane koolipäev järgmine hommik. Kuna ma just nii lähedal ei elanud ja klubi sulgemine, takso ootamine võttis ka aega siis ega kõik sellest aru ei saa. Ütlesin, et mulle ületundide eest ei maksta. Üks 40-ndates aastates klient ütles mulle nii “Eino sina peadki ju siin üle aja passima see on sinu töö” Vastasin, et “sulgemine võtab ka oma aja ning selle aja eest mulle ei maksta eraldi” (laudadele katted, lauad harjaga üle, kohvimasinapesu, kassa teha, suitsuruum korda ja mustad  klaasid saali pealt ära korjata jne). Ja seepeale see klient “eino mis sul siis siin vaja niiväga teha on, see ei võta ju aega.” Ütlesin et võtab küll, halvimal juhul võib võtta tunni ja et mul tõesti on vaja ärgata kooli pärast vara homme. Seepeale ta ikka tahtis edasi kisada ja  vaielda, et tal on ikka pigem õigus. Klient ise elas pm ümber nurga, mina aga teises linnaotsas… Olin lõpuks täitsa pisarates, et üks meesterahvas võtab naisterahva vastu sellise solvava suhtumise…

Ja ükskord oli ka ikka väga hull lugu, mingid kliendid soovisid et ma neile takso kutsuks. Ütlesin, et see ei kuulu mu töökohustuste hulka ja kui ma vahel olen kutsunud väga purjus inimestele siis olen korduvalt saanud taksolt tagasi kõne aga kedagi ei ole ju, kus need inimesed siis on ja otsustasin, et ma rohkem tõesti ei telli taksot sellistele purjus inimestele. Siis aga hakkas too klient seal midagi seletama, et miks ma seda ei tee jne. Kuigi kirjutasin talle ühe taksonumbri paberile, et võib ise kutsuda! Siis ajas oma veini veel kogu kassa peale ümber, et sain veel tükk aega koristada seal ja see purjus tüüp hakkas nii vaidlema, et mul läks reaalselt tund kauem vist. Siis küsis, et aga millega mina koju lähen, ütlesin, et lepingulise taksoga, mis siinsele töötajale kindlalt tuleb ja siis päris kus ma elan ja siis ütles et, aga ta ju võiks ka ju minuga tulla pm (ise elab jumala teises kohas ka veel). Ütlesin jällegi, et ei soovi. Siis mingi hetk hakkas solvama, et ma ikka ei sobi üldse klienditeenindajaks ja et ma olen mega ebaviisakas ja et ta kirjutab koha omanikule ja mida kõike veel. Igastahes raske õhtu oli, aga õnneks ta sõbraga lahkus, kuna sõber oli öelnud et palun lähme juba. (Sõber enne vaidlusesse ei sekkunud.) Eks järgmine kord oli neil samadel vendadel väga väga piinlik uuesti tulla.

Ja siis meil tuleb auto veel regada, et tasuta saaks parkida. Siis üks päev aga tuli üks vend, kes ütles oma auto numbrimärgi valesti. Ütles tähed enne kui numbri ja nii ma ka kirja panin. Kuna ma ise autoomanik pole, siis ma alati ei pööra sellele tähelepanu, mis pidi nad klient ütleb sest 4 aasta jooksul on kõik kliendid öelnud selle õigesti ning välismaa autodel näiteks ongi tähed eespool kui numbrid. Siis kui see sama klient aga lahkus ja tuli trepist trahviga üles tagasi. Ütlesin, et no te ise ütlesite ju sellise numbri mulle ja, et välismaa autodel võibki niipidi olla. Trahv oli 30 eurot ja ütlesin, et seda on võimalik meie poolt tühistada viiele eurole. Ja arvake kas see klient jäi rahule? Muidugi ei jäänud. Jäi vaidlema, ütlesin talle valjult ja enesekindlalt, et kui te tahate ja ootate et te ütleks, et see oleks minu süü siis ma ei tee seda. Sest see ei ole minu süü, kui te ise selle valesti ütlete. Ma olen naisterahvas, mul ei ole autot, ma ei tea kõike autodega seotud asju. Pealegi 5 eurot ei ole nii suur summa oma apsaka eest. Siis ütlesin, et rääkigu mu bossiga ja nii jäi, et 5 eurot tuli tal ikkagi tasuda. Ning ega mu bossile too tüüp ka sugugi oma sõbraga ei meeldinud. Pärast kui see tüüp ära läks, siis ühes lauas mängis üks noormees ühe neiuga ja siis vaatas mind ja ütles “Kui see mees veel vaidleb sinuga siin, siis ma annan kõik enda trahvid ka talle.” See pani küll mind naeratama, et teine klient on minuga samal arvamusel.

Aga jah, eks selliseid kliente tuleb ette, kes käituvad nii kuidas nad käituvad aga üldiselt võin tänulik olla, et väga palju meil selliseid pole. Ja nagu ma ütlesin on aeg liikuda erialasele tööle. See oli armas lihttöö, osakoormusega, 99 % toredad kliendid aga muidugi igavesti sellest palgast just ei toitu. Ülikooli kõrvalt oli ajaliselt hea, aga nüüd on aeg leida midagi täiskoormusega ja rakendada oma ülikoolis saadud haridus. Ja loota, et kõik õnnestub. Ja kui ei õnnestugi, siis võib-olla tõesti ei ole mul siin riigis kohta ja peab hakkama vaatama välismaa poole. Lihtsalt ma enam ei jaksa olla madalapalgaline õnnetu. Okei, mul on isiklik korter, ma ei pea üüri maksma mis on hea, aga see ei tähenda et raske ei ole. Toit on kallis, ravimid on kallid ja igapäeva asju on ka vaja. Ostsin 4 aastat tagasi endale odavama läpaka (ca 300 eur), sest kallimat ei jõudnud omale lubada. Tänaseks on see läpakas käinud lugematu arv remondis, hiljuti läks emaplaat läbi ning mul on vaja nüüd uut arvutit. Mul ei jää muud üle kui osta kasutatud arvuti, mis oleks asjalikum ja vastupidavam kui eelmine. Lisaks lihttöölisena pole ma kunagi endale ühtki korraliku reisi saanud lubada.Ma pole kunagi käinud ühelgi soojal maal, sest mul ei ole lihtsalt raha selle jaoks. Olen käinud vaid lähiriikides (soome, rootsi, leedu, läti) ning ühe suve veetsin usas (aga see viimane ka vanaema toetamisel). Ja ei ma ei taha endale mingit sugardaddy või sponsoreerivat boyfriendi, kes mulle selliseid asju hakkaks ostma. Tahan kõike ise saavutada. Aga nii noorel inimesel kui mul on muidugi raske alustada. Olen kandideerinud küll erialasele tööle aga ikka jään kogenud tööjõule alla ning arvan, et lähen uuesti praktikale. Praktika on minu töövaldkonnas alati tasustamata ja tõenäoliselt rabelen esialgu kahel töökohal seepärast korraga. Tean, et see võib lõpeda magamatusega, aga kuidagi on vaja ju jõuda sinna kuhu süda ihkab. Pealegi, mulle öeldavat pidevalt, et ma olen sihikindel. Eks siis näis kuhu ma välja jõuan oma sihikindlusega. Vahest aga pole mul nagu enesekindlust nii palju ja just seepärast, et kõik teised tunduvad minust ju kogenumad. Aga noor peab tõesti, kuskilt ju alustama, et oma kogemuse kätte saada.