Aitäh kontorirotid, aga mul ei ole teie negatiivust vaja!

On üks asi mida ma ei mõista. Ja need on õhku täis inimesed. Ja neid leidub kõige rohkem kontorites. Olete näinud õhupalli, mis tundub, et see on nii täis puhutud, et see ei pea survele vastu ja kohe nö plahvatab. Paljud kontoriinimesed on täpselt sellised. Mõned käivadki ringi rind kummis, uhkelt oma tiitlinimega, neil on olukord enamvähem, sest palka saavad nad paremini kui nende alluvad. Siis aga ongi need alluvad, kes on tööga üle kuhjatud, stressis ja närvilised --- need õhupallid, kes ajavadki pidevalt auru välja ja niiviisi pinget maandavad. Uustulnukate (nagu mina) vaatavad nad imelikult, sest ma olen teistmoodi, julgen teistmoodi olla, hingan teistmoodi, mõtlen vabamalt. Ma kuulen küll kuidas nad teisi taga räägivad aga oh jumal, ma ei viitsi üldse oma energiat sellistele asjadele panna ja teiseks ma võtan asja väga rahulikult ja ma ei tee kärbsest elevanti nagu neil kombeks ja siis ma mõtlevad, et miks ma vaikne või midagi olen. Aga ma ei viitsi osaleda nende tagarääkimiskoosviibimistel. Mul on muudki teha. Kord kirjutasin Coop Pank - sõna “pank” väikese tähega sotsiaalmeedias ja oi, mis rünnaku ma tänu sellele sain. Mu meelest see ei olnud nii suurt draamat väärt ja saab ka viisakalt paluda, et palun paranda viga ära, aga ei ikka milline leid! Uus tüdruk tegi tööl vea! Kallame ta nüüd sopaga üle juhhei, teeme köögis koosoleku tagarääkimiseks! Ja veel teinegi kord, läksime siis oma ühe vahendaja juurde nö ekskursioonile, kus teise kahe uue töötajaga ja vahendaja esimees, siis küsis, et kuidas meil firmas on ja eks ma muidugi ausalt vastasin, et suhtumine pole uutesse eriti hea ja oi kus tehti draamat kui tagasi tulime, et kuidas me julgesime ausad olla ja kuidas mulle öeldigi, ma seda terminit ei mäletagi enam umbes et .. “sa oled eriti laia suuga klatsimoor“ või midagi taolist. Ahjaa ja siis ei maksa ära märkida ka kolmandat korda. Oli üks firmaüritus, kuhu kutsusime ka bändi ja kuna keegi ei viitsinud igasuguse juraga tegeleda, siis boss viskas enamus ülesanded minu kaela. Tegelesin tublisti ja enamik asju toimis kenasti. Pidin vaatama kas bändile pandud tuba oleks ka korras ja uurisin ka paari kuti käest kes seda tuba kasutanud on, et kas ülemine tuba on korras ja nemad vastasid, et jah on korras. Lugesin bändi raideri läbi ja panin sinna ka kõik vajalikud asjad ja tuba tundus üsna korras tõesti. Kuna oli umbne, siis tegin akna lahti. Üheks sooviks oli ka paar käterätti. Lisasin nad siis poenimekirja, et poodiminejad siis ostaks paar rätikut. Aga mis mu boss tegi? Kriipsutas need maha listist ja ütles, et meil on majas puhtaid rätikuid ja pani diivanile kaks. Ma neid lahti ei hakanud arutama, sest uskusin neid. Ja ohoho mis siis sai? Meil oli tööl ju üks natukene närvilisem tädi ka. Tema siis asus kvaliteedikontrolli tegema.Üks tige tikker avastas, et rätikutel olid mingid plekid. Teiseks pistis ta karjuma, sest klaaslaual oli paar näpujälge ja kolmandaks kuna ma olin katuseakna lahti teinud, siis oli sealt natuke puuprahti sisse lennanud, mis jättis talle mulje nagu ma oleks täielik lohakas uimane noob, kes kõik valesti teeb, midagi ei märka ja (meeste) bänd tulles ära minestab. Ajaa kuskil prillkaane all oli ka veidike mustust. No kuulge ma ei tulnud teile koristajaks tööle. Pärast sain veel sõimata ka, et kuidas ma siis kõike ei märka ja küsida ei osanud. Ja need draamamammad ja klatsimoorid.. ma ei sobi kokku nendega. Milleks vaja nende negatiivseid kommetaare? Ja üleüldse miks ma peaks tahtma nende sekka kuuluda? Ma näen, et nad elavad end teiste peal välja ja tunnevad rõõmu sellest, et saaks kellelegi ära teha. Nad pole endaga absoluutselt kontaktis. Nad näevad ainult tööd, nad räägivad ainult tööst ja teistest inimestest. Ma lugesin hiljuti ka üht spirituaalsel teemal raamatut, kus kirjeldati ühte naist kes sai juba noores eas finantsjuhiks ja keskendus ainult tööle ja nägi ainult numbreid. Aint ületunnid ja töö olid tähtsad kuni sõprade ring jäi nii väikseks tal, et polnud lõpuks kedagi sünnipäevalegi kutsuda ja peret ka polnud. Siis elas oma kibestumust tööl välja, tal polnud mingit probleemi näiteks rasedalt naiselt ületunde nõuda. Siis aga kui oli mingi 35, sattus suurde avariisse ja juba kirjeldas seda ka kui ta seda valgust nägi ja taevavärava ees seisis ja seal öeldi, et mine tagasi, praegu pole veel sinu aeg. Siis tervenes ja nagu mõistus ka jõudis koju, sai aru et on liiga hullult karjäärile end pühendanud ja elanud valesti. Muutus sõbralikumaks ja toredamaks inimeseks, lõi ka pere ja sai 2 last veel. Ja siis seal raamatus ütles veel inimesed, kes on pinget täis ja viha täis nad kas murravadki oma luud, mis ei pea enam vastu või neil on vaja suurt õnnetust ellu ja need saavadki kellel kardinaalset muutust ellu vaja.





Neil on stress, neil on pinge, neil pole aega oma hinge olnud tundma õppida. Aga mul on. Tegelikult ma peaks isegi tänulik olema, et mind nii outsiderina koheldi, sest mul oli rohkem aega enda sisse veel sügavamalt vaadata. Mul on aega oma hingega tegeleda, mul on aega et tunnetada teiste energiasagedusi, mis on küll kuradi üksik tunne, sest sa tunned teise inimese energeetilist taset ja kui see on rivist väljas siis selle inimese läheduses on väga raske olla. Samas ka tead, et see pole sinuga seotud, aga valus on ikka vahest kui sinu peal välja elatakse. Ja kuna oled vaimselt küps, siis võtad seda rahulikumalt. Ja siis nad arvavad, et sa oled uimane või midagi. Kuulge, ei ole, ma olen oma hingega kontaktis ja üleüldse mul on hea. Ma oskan asju võta rahu ja stabiilsusega, sest olen normaalne inimene ja kui ma leian, et asju saab ka nii teha, ilma närvi minemata, siis milles küsimus. Ma ei viitsi nende small minded inimeste peale aega raisata. Aga noh, minusuguseid inimesi on lihtsalt niiii kuradi vähe. Vahel on tunne nagu inimestele pakuks mõnu see draamatsemine ja tagarääkimine. Aga vähemalt üht olen õppinud, midaiganes ka nad ütlevad, ükskõik kuidas nad end välja elavad - see pole seotud minuga. See on seotud nende oma ebakindlusega ja nende iseendi probleemidega. Normaalne inimene ei tule sind lampi ründama, sest tal on enesega kõik hästi ja tal on hinges rahu. Selles kontoris, mis mulle sellised mälestused jättis oli koos ikka äärimiselt kirju seltskond ja maja energeetikast kui rääkida, siis hea tunne seal ei olnud.





Aga ühe asja üle mul on hea meel, et tegelikult selles mustas lambakarjas, kes kontoris on võib kohata ka neid valgeid, kes tõesti on heasüdamlikud ja hoolivad. Olen tohutult tänulik ühele inimesele, keda ma oma teekonnal kohtasin ja kes mind alati nõu ja jõuga toetas kui mul raske oli teiste väljaütlemiste pärast. Ta õpetas mulle nii palju ja muutis mind palju tugevamaks inimeseks ja tänu temale ma pidasin seal kauem vastu ja tänu temale on minu mõttelaad just selliseks saanud. See kogemus kasvatas palju mu iseloomu ja iga kogemus on millekski hea.