Ausalt südamelt ära

Tahan selles postituses rääkida sellest, et ka noor inimene väärib istekohta. Võib-olla on see tobe postitus, aga ma tahan sel teemal end välja elada. Palju on ju vanurid mõelnud, et mispärast neile istekohta ei pakuta, aga kallid vanurid, selleks on rohkem põhjuseid kui teil. Vahel tundub, et kui just kipsi ja karku ei ole ei ole sul mingit põhjust istuda, aga tegelikult väga palju põhjuseid ei paista välja ja no suht keegi noortest ei istu nahhaalsusest. Alustan siis väiksest taustainfost: Tavaliselt kui bussiga sõidan, hakkab minu teekond peale esimesest peatusest järgmises ehk siis suhteliselt kohe alguses ja 99 % kordadest sõidan linna, kus väljun lõpp-peatuses. Kogu see võtab aega umbes pool tundi. Enamasti saab kenasti istuma, kuid muidugi on ka neid päevi kus tuleb seista ja eriti kui tegu on hommikuse või tööpäeva lõpul sõitva ekspressiga. (25-30 min sõitu). Lühematel sõitudel pole mul tegelikult eriti vahet kas ma istun või seisan, aga kui vaja vähemalt 25 min seal buss...

Nonii, nüüd te olete guugeldanud seda firmat. Palju õnne! Juba esimene samm tehtud, et mitte lõksu langeda. Aitan teid ka natukene kogu selle teemaga. Ütlen kohe ära, et olen inimene kes ei poolda võrkturundust, kuid kindlasti on ka neid inimesi kellele see meeldib ja ehk isegi sobib. Kui mulle rääkida mingisugusest võrkturundusest ja korrutatakse suurte silmadega oma suuri numbreid, kuidas mingid võrkturunduse firma tipud teenivad miljoneid, siis tea et ma jooksen seitsme tuule suunas. Veel üks põhjus on kindlasti see, et paljud müügimehed on jätnud endast ääretult ebameeldiva mulje. Neil vist muud ei olegi silme ees kui dollarimärgid ja kuidas neid "dollareid" võimalikult lihtsalt teenida ja sealjuures targutada kui tähtsad ärikad nad on. Paljud neist "ärikatest" tegelikult ei oskagi päris äri teha. Lisaks pole keegi neist ka korraliku ülikooli haridusega. Kui nad oleks ju päris äriinimesed, siis omaks ka nad mõnda päris ettevõtet mitte ei jookseks ...

Palju on viimasel ajal räägitud sellest, et eestlane ei taha lihttööd teha. Sellepärast otsustasin ka oma arvamuse siia kirjutada. Mäletan väga hästi kui otsustasin pärast gümnaasiumit teha vaheaasta, kuna see eriala mida tahtsin ülikooli õppima minna korraldas vastuvõttu üle aasta ja aastane paus koolist ei tundunud liiga pikk aeg. Selle aja jooksul sai veel muidugi mõelda ka kui kindel ma oma soovis olin. Eeldused ülikooli sisse saamiseks olid mul head, sest kirjandi punktid olid mul 88 ja enamus ülikoole ju vaatavad su eesti keele eest saadud punkte. Aga siiski vaheaasta tuli justnimelt lihttööd tehes.J a loomulikult, ka ülikooli kõrvalt olen teinud osakoormusega lihttööd. Aga üks hetk on aeg edasi liikuda, eriti kui ülikooliharidus on lõpuks käes. TÖÖ HOSTELIS Pärast gümnaasiumit asusin tööle väikseses vanalinna hostelis, kus tööpäevad algasid 8 ja lõppesid viiest (töö oli e-r). Tuli teha jooksvaid ülesandeid ja töö polnud ülejõu käiv. Palk oli sõna otseses mõttes TI...